Selgus majas

Lõpuks ometi on suvesoe ka siia jõudnud! Päike paistab ja sooja on varjus lausa 25 kraadi. Viimati saime sellist sooja tunda märtsi lõpus. Ma ei jõua ära rõõmustada, et täna kodus töötan. Kolisin oma “kontori” aeda, et ühendada meeldiv kasulikuga. Küll on mõnus niimoodi tööd teha!

Kõige suurem uudis eelmisest nädalast on see, et lõpuks ometi saime oma tuleviku osas selgust. Meie blogilugude sõbrad võivad rõõmustada, sest meie Londoni lood jätkuvad. Kalle lepingut ikkagi pikendati, nii et jääme vähemalt uue aastani veel siia. Tõenäoliselt kuni järgmise suveni. Ma olin seda uudist kuuldes peaaegu, et emotsioonitu. Ei olnud ei rõõmus ega ka kurb. Hea meel oli selle üle, et ma ei pea enam ebakindlas kõneviisis meie tulevikust rääkima ja et ma võin hakata edaspidiseid plaane tegema. Südames oleksin ma tahtnud sel suvel tagasi Eestisse kolida, aga kuna meid seal ükski töökoht ootamas pole ja siin pakuti lepingu pikendust, siis oleks olnud mõeldamatu seda pakkumist mitte vastu võtta. Plussiks on seegi, et me ei pea kolima, sest kolimises ei ole midagi meeldivat. Eriti, kui kolida tuleb ühest riigist teise. Tegelikult on vist nii, et kui eraldada mõistus tunnetest, siis on siia jäämise juures palju rohkem plusse, kui Eestisse kolimise juures, nii et käitusime mõistlikult ja otsustasime veel siia jääda. Selge on aga see, et kui  me oleksime teinud otsuse ikkagi sel aastal tagasi Eestisse kolida, siis oleks selles jutulõigus olnud kõvasti hüüumärke, naerunägusid ja hüüdlauseid. Pole midagi. Küll need hüüumärgid, naerunäod ja hüüdlaused ka ükskord tulevad. Lihtsalt väikese viivitusega :)

Reede oli meil hirmus torimiline ja toimekas. Peale seda, kui ma olin Robi kooli viinud, läksin ma oma töökaaslase sünnipäeva  väikese lõunaga tähistama. Väga väike see lõuna polnudki, sest ta oli kohale kutsunud oma 20 paremat sõbrannat. Oli see alles mokalaat! Väga lõbus! Kõigepealt sõime väikseid snäkke ja jõime veini tema kodus ja kui kõik külalised olid kohale jõudnud, siis siirdusime tänavanurgal asuvasse pubisse. See oli väga mõnus pubi, mis pidi kohalike seas äärmiselt populaarne olema. Pubi oli alles eelmisel aastal, peale mõnda aega kestnud renoveerimistööd, avatud ja avatud oli see suure peoga kogu tänava rahvale. Kas pole lahe? Pole ime, et seda pubi nii armastatakse. Söögid olid head ja pidu tõeliselt sünnipäevaline. Sealt peolt kiirustasin ma koju, et Robertiga minna tema sõbra sünnipäevale. Seal oli ka tore, aga väga kaua me peol olla ei saanud, sest reede õhtul oli meil veel kavas minna teatrisse. Vaatama Narnia lugude ainetel lavastatud etendust Lõvi, Nõid ja Riidekapp. Etendust mängitakse Kensingtoni Parki üles seatud suures telgis. See nägi välja nagu tsirkuse telk, ainult, et istmed ei olnud pikad puupingid vaid korralikud toolid. Lugu oli sellest, kuidas kolm last peitust mängides riidekappi ronivad ja läbi selle kapi Narnia nimelisse võluriiki satuvad. Riigi on enda käpa alla pannud kuri kuninganna, kes seal igavest talve peab ja muud moodi kohalikule elanikkonnale närvidele käib. See on muinasjutt, kus käib võitlus hea ja kurja vahel ja kus hea muidugi võidab. Sõnalist osa oli päris palju, nii et ma sain väga hästi aru, miks seda etendust alla 5-aastastele ei soovitata. Robertile ja ka Agnesele meeldis väga. Kostüümid olid kiftid, aeg-ajalt lendasid osatäitjad lae all, oli võitlust ja tulevärki ja vägev lõvi, tänu kellele õiglus lõpuks jalule seatud sai. Igati lahe etendus. Robert arvas järgmisel päeval, et ta tahaks seda kohe uuesti vaatama minna.

Laupäeval me muidugi uuesti etendusele ei läinud vaid elasime kaasa Londoni Chelsea jalgpallimeeskonnale, kes mängis UEFA Meistrite Liiga finaalmängus, vastaseks Müncheni Bayern. Oli see alles mäng! Olime juba peaaegu lootust kaotamas, sest sakslased olid 1:0 juhtimas, aga vahetult enne teise poolaja lõppu lõi Chelsea mees Drogba värava. Edasi tulid lisaaeg ja penaltid ja kuni viimase hetkeni ei olnud selge, kumb meeskond võidab. Oh seda rõõmu, kui Bayerni mees viimase penalti posti lõi ja kui Chelsea mees viimase löögi väravasse tegi. Karjusime rõõmust hääled kähedaks. Järgmisel päeval tahtis Robi kohe endale Chelsea jalkameeskonna särki ja kuna meil oli nagunii poodidesse asja, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Chelsea jalkameeskonna fännipood oli rahvast pungil täis (tavaliselt valitseb seal tühjus) ja kaup läks nagu soe sai. Kogu komplekti me Robile ei saanudki, aga Robi oli rõõmus ka kõigest särgi üle. Esmaspäeval jalka trenni minnes oli tal uhke kohe see pluus selga panna. Robi oli rahul. Sõbrad olid ostu igati heaks kiitnud.

Palju päikselisi tervitusi!