Häid pühi!

Täna pole küll teisipäev vaid hoopis laupäev, aga eks pühade ajal tehaksegi asju valedel aegadel, nii kirjutan ka mina täna oma lugu, sest teisipäeval olen juba lumises Eestis ja seal pole kirjutamiseks kindlasti mahti.

Terve see nädal kulges mul põdemise tähe all (olen nüüd peaaegu terve!), nii et ega midagi eriti tegelikult toimunud polegi. Lastel algas eile vaheaeg, mille üle nad on äraütlemata rõõmsad ja meil Kallega algas puhkus, mille üle me ka just ei kurvasta :) Ilm on väga soe ja väga vihmane. Ootame juba pikisilmi Eesti lund ja krõbedat külma. Homme õhtul lähme lähme juba hotelli, et esmaspäeva hommikul oleks hea, mugav ja muretu lennukile minna. Tänu suurtele vihmadele on rongiliikluses kerge kaos ja rongid kipuvad hilinema või üldse mitte sihtkohta sõitma, sellepärast on ka hea ennast varakult minekule asutada.

Soovime teile kõigile ääretult toredaid jõulupühi, mõnusat vana-aasta lõppu ja hiiglama head uut aastat! 

Kohtumiseni 2013. aasta alguses!

Üks nädal Eesti jõuluni

Kord ämblik ehtis jõulupuu...

Minuga on jama lugu. Ma ei tea, kas see on gripp või lihtsalt mingi karm viirus, aga igal juhul pole mu olemine suurem asi. Pühapäeval oli meil imeilus päikseline ilm. Kraamisime Robertiga aeda (kui tõele au anda, siis Robi harjutas küll enamuse ajast tennise serve). Pärast käisime veel natuke linnapeal ja kohvikus ja isegi õhtusöögi jõudsin valmis teha, kui äkitselt hakkasid kõik kondid valutama. No nagu oleks läbi pekstud! Täiesti arusaamatu. Ei läinud kaua aega, kui kohal oli ka palavik ja mitte mingi ninnu-nännu 37.2 vaid ikka korralik 39.4 Väga alatu! Tundsin ennast täiesti reedetuna. Sellist asja ei ole minuga juba iidamast-aadamast juhtunud, et mul palavik oleks. Nüüd on köha ka kohal. Tobe lugu. Me pidime homme Kalle töökoha jõulupeole minema ja mul on tunne, et see pidu jääb ka sellel aastal ära. Eelmisel aastal oli meil Kallega mõlemal selle peo ajal suur nohu ja köha ja otsustasime peo vahele jätta. Kleit seisab endiselt, sildid küljes ja puha. Tahtsin seda selle aasta peoks selga panna, aga võta näpust! Jälle jääb minemata! Täiesti selline tunne nagu kleidil oleks mingi needus peal. No tegelikult ma seda ei usu, sest ma ostsin selle kleidi tavalisest poest, mitte kaltsukast, aga mine sa tea. Kuna siin on riiete ja kõige muu poodi tagasi viimine ääretult lihtne, siis pidid mõned kavalpead tegema nii, et ostavad endale riided, käivad peol ära ja siis viivad asja poodi tagasi. Igaks juhuks tegin kleidile puhastus-tseremoonia. See käib nii, et paned küünla põlema ja võtad asja, mida sa nö puhastada tahad ja tõmbad selle küünla leegi kohal ühelt poolt teisele (ettevaatust, et asi põlema ei  läheks) ja ütled: „Endise omaniku hing ja haigused, võite minna!“ Siis on kõik korras. Seda on hea teha näiteks kaltsukatest ostetud asjadega. Ma ju võiks punnitada ja ennast tablettidega üles turgutada ja ikkagi peol ära käia, aga ma arvan, et pole mõtet. Parem mitte riskida. Juba esmaspäeval lähme ju Eestisse ja see reis lihtsalt peab toimuma! Pealegi oleme me olnud nii jõuludesse haaratud, et üks pidu ees või taga, vahet pole.

Roberti koolis toimusid eelmisel teisipäeval ja kolmapäeval jõuluetendused, kus Robil oli täita ingli roll. Kalle kahjuks töö tõttu vaatama minna ei saanud (etendus toimus hommikul kell 10!) ja Ax oli koolis, nii et käisin meie kambast üksi. Teisipäevasele etendusele võisid minna ka väiksemad õed ja vennad ja ma mõtlesin, et eelistan vaiksemaid pealtvaatajaid ja läksin kolmapäeval. Robert kommenteeris peale teisipäevast etendust, et ma olin õige otsuse teinud, sest üks titt oli terve aja röökinud, nii et isegi raske oli olnud esineda. Etendati muidugi Jeesukese sündi. Lugu oli lühidalt sellest, kuidas suur täht, mis pidi kolmele kuningale teed näitama, ei suutnud särada ja kuidas siis teda särama püüti panna. Lõpuks see muidugi õnnestus. Laste etendused on alati hiiglama lõbusad. Lapsed on nii vahetud ja elurõõmsad. Kahjuks seisis Robi tagumises reas, nii et ma sain temast ainult eriti uduseid pilte ja ei hakka neid siin jagama. Roberti esinemise hirm on õnneks üle läinud ja ta teatas, et ta oli lausa kaifinud seda etenduses osalemist.

 

Laupäeval toimus Londonis eestlaste jõuluturg. Otsustasime ka Axiga vaatama minna, mida head pakutakse. Meil läks aga meelest ära, et eestlased on ju alati alguseks kohal ja kui meie paar tundi enne turu lõppu kohale jõudsime, siis oli peaaegu kogu hea kraam juba otsas. Lootsin saada sinepit ja mädarõigast, aga ei midagi. Piirdusime Kellukese limpsi ja kolme väikse Kalevi šokolaadi ostmisega.  Saime ka kausikese imehead seljankat, mis maitses nagu päris. Õlut, viina ja siidrit oleks ka võinud osta, aga et minu meelest maitseb siinne õlu täpselt sama hästi, kui Eesti pruul (vabandan Eesti õllesõprade ees), siis ma ei hakanud seda ostma.  Väga kaua me jõuluturul ei olnud ja läksime hoopis linnapeale jalutama. Kõigepealt käisime St Pauli Katedraalis, kus sattusime kuulama jumalateenistust. Ilus oli. Kõigepealt laulis koor ja siis pidas naispastor jutlust. Ta rääkis väga hästi ja puudutas kõike päevakohast. Ka USAs toimunud hirmsat koolitulistamist. Ihukarvad tõusevad siiani püsti, kui ma sellele mõtlen. Tegelikult ei tahagi mõelda. Pastor palus palvetada nende hingekeste eest, kes selle hirmsa teo tagajärjel nüüd teises ilmas on ja palus palvetada ka nende eest, kes seda õudust pealt nägid ja peavad selle mälupildiga kogu ülejäänud elu elama. Ma ei osanudki niimoodi mõelda. Mõtlesin pigem peredele, kes selle hirmsa olukorraga leppima peavad, aga tõesti, seda hirmsat veretööd pealt näinud inimeste unenägusid saadavad need õudused ilmselt kogu elu. Väga hirmus. Kuulsin täna raadiost, et seda kooli ilmselt enam ei avatagi. Ma arvan, et see on õige otsus. Kuidas sa saad öelda lapsele, et ole hea ja mine nüüd kooli ja katsu see lugu unustada. Pole midagi! No ei saa ju!? Uhh, hirmus, hirmus!

Ax püüdis raamatud pildile

St. Pauli Katedraali juurest jalutasime üle jõe ja siis mööda South Walk’i London Eye poole. Rahvast oli nagu murdu, nii et jalutamise asemel me tegelikult pigem trügisime. Meile ootamatult jõudsime äkitselt vanade raamatute väljamüügile. Olime suures elevuses, aga kui hindu hakkasime vaatama, siis kadus ostmise isu ära. Kohe näha, et kesklinn. Ma saan oma kodukaltsukatest raamatud vähemalt poole odavamalt kätte. Nii, et ost jäi tegemata, aga põnev oli vaadata ikka. London Eye läheduses avatud jõuluturust läksime juba ringiga mööda. Rahvamassides tunglemine pole ikka meie meelistegevus. Lausa naljakas on mõelda, et hiinlaste meelest pidi London olema nii mõnusalt inimtühi :)

Nädala pärast mekime juba maitsvaid jõuluroogasid ja üks õige Eesti jõulupidugi on selleks ajaks juba peetud! Ilm tundub tulevat lendamiseks soodne ja Eestis on lumi, lumi, lumi!!! Ei jõua ära oodata!

Rõõmsate tervitustega!

Jõululine

Somerset House uisukas Axi fotosilma läbi

Täna on erakordselt kaunis talveilm. Lund muidugi pole, aga päike särab, tuult ei ole ja külma oli hommikul üks kraad. Üks mu siinne tuttav ütles, et talle meeldivad sellised ilmad, sest need tuletavad meelde, et oled elus. Mulle see mõte meeldis! Mulle meeldib, et mu põsed külmast õhetavad, et mul tuleb kiiremini käia, sest muidu hakkavad varbad endast liiga kõvasti märku andma ja et ma külma õhku nina kaudu sisse hingates tunnen ninas kerget külma kipitust. Selline talv on luksus!

Eelmisel nädalal said meie jõulutoimetused õige hoo sisse. Algust tegime neljapäeval, kui käisime Agnese ja Robertiga vaatamas etendust nimega Lumemees (Snowman). Ma usun, et olete kindlasti näinud samanimelist multikat, mida igal aastal jõulude ajal telekas näidatakse. Etendust mängitakse samuti juba viimased viisteist aastat, nii et sellest on saanud jõulude lahutamatu osa. Lugu on ühest poisist, kes hommikul ärgates märkab, et lumi on maha sadanud. Ta ehitab endale lumemehe, kes järgmisel ööl ellu ärkab ja kellega poiss seiklema läheb. Tegemist ei olnud sõnalavastuse vaid hoopis tantsuetendusega. Päris ballet ma selle kohta ei ütleks, sest mõned tantsud olid balletist ikka väga kaugel, aga muusika oli tore ja lavastus vahva, nii et isegi Robertil ei tekkinud hetkeksi igavust. Enamuse ajast istus ta tooli serval ja jälgis mängu suure huvi ja põnevusega. Loo lõpp oli natuke nukker, sest vaene lumemees sulas ära ja tänu kaunile muusikale kippus isegi pisar silma tulema. Õnneks andis sadama hakanud lumi lootust, et poiss saab endale uue sõbra ehitada :) Etenduse päris viimased tantsud olid aga väga rõõmsad, nii et teatrist lahkudes ängi hinge ei jäänud. Peale etenduse lõppu läksime veel natuke jalutama, et jõulutuledesäras linna imetleda. Kahjuks oli vahepeal vihma sadama hakanud, aga me ei lasknud tujul langeda. Kõigepealt sattusime Somerset House'i uisukale. Sattusime sellepärast, et meil polnud tegelikult üldse plaani sinna minna, aga tänu minu olematutele orienteerumisoskustele kaldusime lihtsalt õigelt kursilt veidi kõrvale :) Uisuväljakud on Londonis väga suur mood juba ammustest aegadest peale ja neid asub üle linna väga paljudes kohtades. Need on väga popid ja selleks, et löögile pääseda, tuleb pilet juba varakult valmis osta. Meil muidugi piletit polnud, nii et piirdusime pealtvaataja rolliga. See oli aga vaat, et sama lõbus tegevus, kui uisutamine ise. Eriti, et mulle väga uisutada ei meeldigi :) Mul hakkavad jalad millegipärast alati juba peale väga lühikest uisusõitu valutama. Olen proovinud paljusid erinevaid uiske, aga mugav pole olnud kunagi. Ju see lihtsalt pole minu ala. Somerseti Maja uisukas oli aga väga kutsuv. Tuled särasid, DJ mängis muusikat ja rahvas liugles või siis püüdis väljaku äärest kinni hoides mingit liuglemise sarnast liigutust teha. Meil oli igatahes tohutu lõbus ja tekkis idee, et peaks ka ikka ükskord ühel Londoni uisuväljakul saapa valgeks saama. Edasi jaluatasime Trafalgar Square'le, et üle vaadata seal asuv kuulus kuusk. Kuulus on see kuusk sellepoolest, et juba alates 1947 aastast peale annetab kuuse igal talvel Londoni linnale Oslo linn. Annetus tehakse tänutäheks brittide poolt Teises Maailmasõjas norrakatele osutatud abi eest. Tegemist on alati Norra kuusega (mitte nuluga), puu on 50-60 aastat vana ja vähemalt 20 meetrit kõrge. Kuusk pannakse püsti 12 päeva enne jõule ja kaunistatakse 500 tulukesega. Meie jaoks jättis kuulus kuusk natuke niru mulje. Pikkust sellel oli, aga oli teine nagu vähe hõredavõitu. Oleme vist Eesti uhkete raekojaplatsi-kuuskedega vist ära hellitatud­? Võib olla muutis muljet ka aina tugevamaks muutunud vihm, tänu millele me juba üsna vettinud olime.

Foto fotost - meie heategevuslik naljapilt

Reedel toimus meie külas jõulutulukeste süütamise pidu. Oleme seal varem ka käinud, aga sellel aastal tundus pidu olevat kuidagi eriti tore. Rahvast oli palju, müüdi hõõgveini ja burgereid ja hot dog'e. Olid müügiletid erinevate vidinatega, millest enamiku müügitulu läks mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Toimusid loteriid ja loomulikult oli kohal ka siinsete (küla)pidude lahutamatu osa - karusell. Jõuluvana võttis huvilisi oma majakeses vastu ja lapsed laulsid laval heledal häälel jõululaulukesi. Mõnus oli! Juuksurisalong, kus ma juuksuris käin, oli kohale sõidutanud kaunistatud auto, kus sai parukatega tobedaid pilte teha. Ikka heategevuse eesmärgil. Me polnud ka kadedad ja panime parukad pähe ja saime elu kõige jaburamate fotode omanikeks. Siiamaani ajab naerma :) Tore, et selliseid üritusi korraldatakse. Ühest küljest ühendab see kohalikku elanikkonda ja teisest küljest tõuseb sellest paljudele hädalistele tulu. 

Laupäeval toimus Kalle tööjuures järjekordne lastele mõeldud jõulupidu. Need peod on alati väga toredad ja pingevabad. Seekordseks teemaks oli merealune elu, mis oli Robi jaoks nagu rusikas silma auku. Ta on meil jätkuvalt suur loodusemees ja armastab kõike, mis sellega seotud. Pidu kestis alates kella 14-st kuni 17.30ni. Kohale võis minna millal tahtsid, mis on minu meelest väga tore, sest puudub täpsel kellaajal kohale jõudmise pinge. Robert oli peol väga hoos.  Kõigepealt kaunistas ta vahtkummist kala-ja mereelukate kujuliste kleepsudega kaardi ja hiljem ka pildiraami ja siis disainis endale veel T-särgi. Proovis kätt täpsusviskes ja uudistas niisama ringi. Toimus ka disko, kus ainult parimaid hitte mängiti ja kohal oli muidugi ka jõuluvana, kellega sai soovi korral pilti teha. Süüa anti hästi ja kingitus oli vahva - kaks motikat, mida sai ise kleepsude ja värvidega disainida. Robert jäi peoga igal juhul väga rahule.

Kalle oli eelmise nädala lõpus tegelikult hoopis Eestis ja tõi meile sealt piparkoogitainast külakostiks. Eile sai terve kodu head lõhna täis! Jõulud (ja puhkus Eestis) pole enam kaugel!

Kallistan teid kõiki!

Edinburgh'i Hertsogi Auhind

Ehtisime pühapäeval jõulupuud! Siin on kombeks jõulupuu juba õige varakult majja tuua, et selle ilu võimalikult kaua nautida saaks. Meie puu on sel aastal aga hoopis iseäralik ja võib lausa öelda, et ise tehtud.  Lõikasin meie aia raagus sirelilt mõned oksad ja lasin neil nädala jagu kuivada. Siis ostsin aerosoolpudelis hõbedase värvi ja  värvisin oksad ära. Ehtisime puu paberist lõigatud lumehelvestega ja säravate munakestega ja meie jõulupuu oligi valmis. Selle pilt kaunistab ka meie tänast lugu. Tööl tuli sellest juttu ja  tuli välja, et sellel aastal pididki sellised okstest jõulupuud suur mood olema. Ma ei teadnudki, et ma nii trendikas olen! Lahe! Põhimõtteliselt võiks ju need oksad peale jõule kuuri panna, et need järgmisel aastal uuesti kasutusele võtta. See oleks ikka väga loodussõbralik tegevus. Millegipärast olen ma aga kindel, et järgmisel aastal Eestis olles tassin ma tuppa suure laanehiiglase ja naudin selle lõhna ja ei porise üldse, et okkad maha pudenevad.

Eelmise nädala blogiloos oli mul nii palju muljetamist, et Agnese arenguvestlusest jäi üldse rääkimata. Niigi sai lugu pikk nagu lohe.  

Just nii nagu ma lootsingi, sain ma taaskord arenguvestlusel kaifi osaliseks, sest õpetaja oli Axiga väga rahul. Hinnetelehel ilutsesid vaid ühed ja kahed, nii et mis sa hing veel oskad tahta. Selle aasta tunnistuse juures on uus see, et sinna on märgitud ka hinded, mis Agnes on eksamite tegemisel saanud. Seni olid märgitud vaid hinnangud tema tunnitööle, kodustele töödele ja pingutusele aine omandamisel. Need kolm viimast lahtrit olid ka sel korral tunnistusel esindatud, aga lisaks nendele siis veel ka eksami hinne. Eksamite tulemused on ka Axil puha A-d ja B-d. Super! Hinnetest aga hoopis ägedam oli see, et õpetaja uuris Agneselt, et kas ta oleks nõus kandideerima kooli õpilaskogu esindaja kohale. Õpetaja meelest sobiks Ax sellele kohale suurepäraselt. Ax oli väga meelitatud ja arvas, et miks mitte proovida. Teise ettepanekuna pakkus õpetaja, et kuna Agnes on nii tubli ja hakkaja, et siis ta võiks alustada programmi, mida kutsutakse The Duke of Edinburgh’s Award. See on väga kõrgelt hinnatud auhind, mida võivad taotleda noored vanuses 14.-24.a. Programmis on kolm taset. Iga taseme lõpus antakse programmi edukalt läbinud noorele auhind – pronks esimese taseme läbinule, hõbe teise tasemega hakkama saanule ja kuldne sellele, kes on juba kõige kõrgema taseme edukalt läbinud. Programmi läbimine nõuab pühendumust ja järjekindlust ja see ongi tegelikult põhiline, mida nende auhindade jagamisel silmas peetakse. Midagi kaelamurdvat selles ettevõtmises tegelikult pole. Selleks, et pronks auhinda saada, tuleb noorel läbida neli katsumust. Ta peab kolm kuud tegelema vabatahtliku tööga, kolm kuud tegelema mingisuguse spordialaga ja kolme kuuga õppima ära mingi uue oskuse.  Tuleb osaleda ka kaks päeva (üks öö) kestval matkal. Lisaks sellele tuleb noorel tegeleda veel ekstra kolm kuud enda valikul kas spordiga, vabatahtliku tööga või uue oskuse omandamisega. Tavaliselt võtab pronks auhinna saamine aega vähemalt kuus kuud. Peale seda, kui pronks auhind on saadud, võib noor asuda jahtima hõbedast auhinda. Süsteem on täpselt sama, aga kolme kuu asemel tuleb kõigega tegeleda 6 kuud, pluss siis veel ühega neist kolmest (vabatahtlik töö, sport ja uus oskus) ekstra 3 kuud. Hõbedase auhinna matk kestab kolm päeva ja kaks ööd. Hõbedast auhinda saab taotleda ka ilma, et sul oleks pronks auhind olemas, aga sel juhul pikeneb ekstra tegevuse tegemise aeg kuue kuuni. Kuldset auhinda saab hakata taotlema mitte varem, kui 16.aastaselt. Auhinna saamise osad on taaskord samad. Erinev on vaid see, et kui vabatahtliku tööle tuleb kindlasti pühendada 12 kuud, siis spordi ja uue oskuse omandamise vahel saab valida, kumba neist teha 6 kuud ja kumba 12 kuud. Matk kestab kuldse auhinna puhul neli päeva ja kolm ööd ja peab aset leidma „metsikul maal“. Kahjuks ma ei saanud aru, mida see metsik maa endast kujutab ;)  Pidi olema nii, et siinsetes ülikoolides hinnatakse sisse astumisel väga kõrgelt nende auhindadega pärjatud noori, sest see näitab, et inimese elus on ka muud peale õppimise, et ta suudab olla pühendunud ja kohusetundlik ja ta suudab kord alustatu lõpule viia. Mul on igal juhul väga hea meel, kui Agnes selle programmiga algust teeb. Huvitav, kas seda Eestis olles ka jätkata saaks? Peaks uurima.

Meil siin nüüd muud uudist polegi, kui kuningliku beebi saabumine järgmisel suvel. Kõik on suures elevuses! Raadio hommikuprogrammis pakuti juba maimukesele nimesid. Hetkel on küll asi alles väga alguses, nii et tuleb vist nimede mõtlemise asemel pigem Kate’le pöialt hoida ja soovida, et kõik läheks hästi.

Kallistades!