HÄID SAABUVAID JÕULUPÜHI!

Üks pidu ajab teist taga

Eelmise nädala blogilugu lõppes sellega, et Robert oli haigeks jäänud. Mul on rõõm teatada, et praeguseks on ta terveks saanud, ainult natuke köhib veel, aga köha ongi ju selline vastik asi, mis ei taha eriti ära minna. Robi haigusest kirjutan ma aga uuesti sellepärast, et sellega seoses oli paar päris huvitavat seika. Kuna Eestis on kombeks, et lapsevanemad ravivad oma lapsi ise ja perearste tülitatakse vaid väga äärmisel juhul, siis ei hakanud mina ka meie perearstile helistama ja Robi haigusest teatama. Nagunii on kodu üks väiksemat sorti apteegi-filiaal , kus enam-vähem kõik üldtuntumad ravimid olemas on. Niisiis ravisin Robit oma äranägemise järgi ja otsustasin, et enne ma perearstile ei helista, kui Robil on palavik vähemalt 38,5. Ega ma seda palavikku ei oodanud, lootsin, et asjad nii ei lähe, aga no see oli selline justkui „sekkumiskünnis“ või nii. Teisipäeva lõuna ajal, aga oligi olukord selline, et Roberti palavik tõusis üle 38,5 ja ma helistasin arstile. Arst palus, et me paari tunni pärast sinna läheksime. Meie perearstikeskus ei asu meist eriti kaugel, umbes 10 minutit tuleb kõndida, aga et Robi oli tõbine ja et ma teda süles nii kaugele vedada ei jõua, siis tellisin takso. Taksondusest olen ma siin blogis juba ükskord rääkinud ja avaldanud arvamust, et see ei kõlba kuhugi. Kahjuks pidin ma selles taaskord veenduma. Helistasin kell 13 taksofirmasse ja tellisin kella 15-ks meile takso. Siin on kord selline, et tuleb kohe teada anda ka sihtkoht, kuhu sa minna tahad. Natuke enne kella kolme helistati mulle taksofirmast ja teatati, et neil pole kahjuks õnnestunud mulle taksot leida ja uuriti, et kas ma tahan veel ootama jääda või loobun nende teenusest. Kujutate pilti! Ma kahtlustan, et keegi ei soovinud nii lühikest sõitu ette võtta ja sellepärast ei olnud ükski taksojuht nõus meile järele tulema, aga ausalt öeldes ajas ikka marru küll. Eriti suured kunnid siin need taksojuhid! Kellaaeg, millal me pidime arsti juures olema, hakkas juba kätte jõudma, aga meil polnud taksot. Otsustasin, et ma ei hakka ootama ja loobusin taksost. Robi palavik oli ka juba veidi alanenud, nii et ta väga hädine polnud. Kuna ma teadsin, et ma Robit süles vedada ei jõua, siis mõtlesin välja kavala plaani – Robil on abiratastega jalgratas. Panin ta sellele istuma ja veeretasin ta niimoodi arsti juurde. Arst, kes meid vastu võttis, oli väga kena naisterahvas. Robert oli ka vapper, lasi kurku ja kõrva vaadata ja kopse kuulata ja ennast kraadida. Arst ütles, et Robil on lihtsalt üks hetkel ringi hulkuv viirus, kus on natuke kõike – natuke liiga kõrge palavik, natuke nohu, natuke köha ja natuke kurk valus. Katsus Robi lümfisõlmi ja ütles tunnustavalt, et need on kenasti üleval, tähendab organism võitleb hästi viirusega ja lubas, et paari päeva pärast on haigus möödas. See lümfisõlmede asi oli minu jaoks täiesti uus, ma polnud kunagi kuulnud, et see, kui lümfisõlmed üleval on, tähendab, et organism võitleb haigusega. Arstil oli aga tuline õigus, nii et neljapäeval Robil enam palavikku ei olnud ja meil Kallega oli vaba voli minna tema panga presidendi vastvõtule.

Presidendi vastuvõtt toimus eriti uhkes paigas nimega Middle Temple. See on 1574 aastal valminud ehitis, kus peale selle, et seal aeg-ajalt vastuvõtte korraldatakse, koolitatakse ka advokaate ja seda juba ammustest aegadest peale. Templis asub kuninganna Elisabeth I poolt kingitud 10 meetri pikkune tammepuust laud, mis on tehtud ühest tükist. Tamm, millest see tehtud on, lõigati maha Windsori metsadest ja veeti kohale Thams’i pidi ning sätiti paika enne, kui maja päris valmis sai. Keda selle hoone ajalugu rohkem huvitab, see leiab infot siit: http://www.middletemple.org.uk/ ja kes tahab minna virutaaltuurile, siis seda saab teha, kui klikkida sellele lingile: http://www.middletemple.org.uk/banqueting/virtual-tour.html Ühesõnaga, tegemist oli igati vägeva paigaga. Kutsel oli kirjas, et riietus peab olema kas tume ülikond või kokteilikleit. Ma otsustasin väikese musta kleidi kasuks ja selgus, et see oli hea valik, sest sobis ülejäänud seltskonnaga väga hästi. Meestel on lihtne – ülikond selga, lips kaela ja rahu majas. Naistel on selles osas palju keerulisem, ei tohi olla liiga pidulik ja ei tohi olla liiga lihtne. Katsu siis seda keskteed leida.
Kohale jõudes pakuti kõigepealt valget veini ja lobiseti ühes väiksemas ruumis. Ruum oli uhke – seintel suured maalid ja laes uhked nikerdused. Seinte ääres olid pikad lauad, kus peal ei olnud midagi peale paari täiesti ilmetu savikausi. Ma vaatasin alguses, et keegi on vist kogemata mingi sobimatu nõu sinna unustanud, aga siis märkasin, et ilmselt mitte, kaussides olid snäkid - kartulikrõpsud ja pähklid. Natuke veider ja sellise uhke koha kohta ehk liiga kodune. Oleksin oodanud pigem uhkeid kristallvaagnaid. Edasi paluti meid lauda. Ringikujulised lauad asusid suures saalis. Ühte lauda mahtus 10 inimest ja kokku oli laudu kuus. Nimekaarte ei olnud, nii et võis istuda, kuhu hing ihaldas. Tõsi küll, eriti tähtsatele isikutele nagu president, tema proua ja komisjonide esimehed oma kaasadega, olid ühes lauas siiski kohad määratud. Mina sattusin istuma ühe Jaapanist pärit mehe kõrvale, minust teisel pool istus Kalle. Kõipealt pidas president päris vaimuka kõne ja siis asuti sööma. Esimeseks roaks oli avokaado-tuunikala vorm rohelise salatiga, mille juurde pakuti valget veini. Kahjuks pean ütlema, et roogade ja veinide täpseid nimetusi ma ei mäleta, nii et peate leppima maakeelsete kirjeldustega :) Põhiroaks oli tibu, mille juures oli köögiviljahautis. Juurde pakuti punast veini. Minule see söök meeldis, Kalle arvas, et oleks võinud midagi paremat olla. Seejärel valati pitsidesse väga hea portvein. Ma ei ole suur portveinisõber, aga see konkreetne oli küll väga hea. Võib olla oli asi ka õhustikus, et see lihtsalt sobis sinna nii hästi. Siis kanti lauale kolmas käik, mis kujutas endast korvikeses küpsetatud sinihallitusjuustu-pirni segu. Äärmiselt maitsev, aga ka äärmiselt rammus, nii et ma suutsin vaevaga sellest ainult pool ära süüa. Veel portveini ja kohvi ning saabus neljas käik magustoidu näol. Tundsin, et hakkan lõhkema! Magustoiduks oli šokolaadi-mango kook, koos mango-sorbeti ja vaarikatega. Üle paari ampsu ma sellest ei võtnud, sest see oli juba liig, mis liig. Veini voolas ojadena, nii et klaasid olid kogu aeg täis ja ma isegi ei märganud, millal neid täideti. Väga ohtlik, kui aus olla. Sellel ajal, kui magustoitu söödi, rääkis üks härra Middle Temple ajaloost. Peale ajalooga tutvumist istuti veel viivuke ja siis hakkasid kõik äkitselt püsti tõusma ja ennast minekule asutama. Selline veidi isegi ootamatu ja äkiline lõpp õhtusöögile. Tänasime presidenti ja lahkusime. Koju jõudsime natuke enne südaööd.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures lastele mõeldud jõulupidu. Programm oli üles seatud nii, et igal täistunnil ja pooltunnil toimusid mingid üritused, nii et kuigi peo algus oli kell kaks, siis ei olnud ilmtingimata vajalik täpselt selleks ajaks kohale jõuda. Peo lõpuks oli kutsel märgitud 17.30, nii et päris piisav aeg pidutsemiseks. Meie jõudsime kohale kella kolme paiku. Kõigepealt käisime Kalle kabinetti vaatamas – see asub kaheksandal korrusel ja vaade on sealt lausa võrratu – paista on nii London Eye, kui ka Westminister Abbey. Siis läksime peosaalidesse. Neid oli lausa mitu. Ühes, kõige suuremas, olid täispuhutav lastele hüppamiseks mõeldud atraktsioon, erinevad mänguplatsikesed ja väike lava. Samas pakuti ka söögipoolist, mida oli lausa hunnikutes – sajakesed, võileivad, krõpsud, porgandid, kurgid, puuviljad, igat sorti komme, kõrrejooke, kohvi, teed, vett. Teises ruumis tehti näomaalinguid ja töötas tuleviku ennustaja. Kolmas ruum oli pühendatud meisterdamishuvilistele ja samas toimus ka disko. Robi, kui suur tantsulõvi, palus mind tantsule ja nii me seal siis möllasime. Kõige lahedam oli aga muidugi tuba, kus asus Jõuluvana. Jõuluvana juurde oli pikk järjekord, aga õnneks liikus see kiiresti. Robert harjutas laulukest, mida ta kavatses Jõuluvanale esitada, aga tuli välja, et seda ei läinudki vaja. Piisas mehisest käepigistusest ja kink oligi käes. Robi sai kingituseks karvase käpiknukk-koera ja Agnes magnetnuppudega mängude karbi (male, kabe, reis ümber maailma ja tsirkus) ja trikkide tegemiseks mõeldud kaardipaki koos õpetusega. Väga vahvad kingitused minu meelest. Koerast ägedamaks osutus aga õhupallidest loomade tegemise meistri valmistatud õhupalli-dinosaurus. Sellel olid isegi õhupallist hambad olemas. Robi oli sillas! Lihtsalt uskmatu, mida kõike õhupallidest teha annab. Kella viie paiku asutasime ennast minekule. Peoga jäime väga rahule, kõik leidsid, et see oli üks ägedamaid asutuse lastejõulupidusid, kus keegi käinud on.

Eile, s.t siis pühapäeval, olime aga palutud Kalle töökaaslase Ewa juurde glöggi jooma. Ewa on pärit Rootsist ja ta töötab Kalle juurs nõunikuna. Naljakas on see, et ta tuli siia tegelikult vaid üsna lühikeseks ajaks tööle, et asendada ühte teist Evat, kes praegu beebiga kodus on. Nii palju Evasid ühe korraga - päris lõbus! Peale meie ja Ewa pere olid glöggi joomas ka Kalle ülemus oma prouaga. Ewal on neli last (kaks poissi ja kaks plikat) vanuses neli kuni üksteist ja nad on hästi toredad ja sõbralikud. Robi sai nendega ruttu „jutupeale“ ja nad mängisid terve pärastlõuna, nii et ma vahepeal unustasin äragi, et meil Robert ka kaasas on :) Agnes mängis vanema perepojaga malet ja meie istusime laua taga ja lobisesime. Pakuti glöggi ja kohvi ning suupisteid, milleks olid šokolaadikook, piparkoogid ja üks Gotlandi kombe kohaselt valmistatud muna-riisi magustoit, mida söödi vahukoore ja moosiga. Maitses nagu magus riisiomlett. Huivitav oli see, et piparkookidele määrisid nemad peale sinihallitusjuustu-koore segu. Proovisin ka, aga mulle see siiski ei maitsenud. Ma olen harjunud piparkooke ikka niisama, ilma soolase lisandita, sööma. Õhtusöögiks tulime koju, nii et väga pikalt me külas ei olnud. Paar tundi võib olla.

Täna on Kallel taaskord pidu. Sedapuhku tööl väiksema kambaga. Kolmapäeval on tal aga suur panga üldjõulupidu, nii et pidude hooaeg on meil täie hoo sisse saanud! Laupäeval sõidame juba Eestisse! Nii vahva! Lapsed juba nii ootavad (ja meie ikka ka).

Kõike paremat saabuvateks jõuludeks! Blogis kohtume juba uuel aastal!

Lilleline jõuluaeg

Päike paistab, saialilled ja rododendronid õitsevad – paistab tõesti, et jõulud pole enam kaugel ;) Lause sai esimesel pilgul jabur, aga võin kinnitada, et see on täiesti tõsi! Reedel, kui Roberti lasteaias toimus jõuluetendus, läks meie maja ees oleval rododendronil õis lahti. Ma ei jõua siinset kliimat ära imestada.

Roberti jõuluetendus oli aga väga vahva. Robi ületas ennast ja ei hakanudki mind nähes nutma ja jäi kenasti oma toolikesele istuma. Ta küll keeldus laulmast ja muud moodi etenduses osalemast ja istus niisama, karjuse kostüüm seljas, oma toolil ja jälgis mängu, aga progress seegi. Järgmine kord võtab ehk juba aktiivsemalt üritusest osa. Lugu, mida lapsed mängisid, oli muidugi Jeesukese sünd. Lapsed olid jagatud osadesse - olid Johannes ja Maarja, inglikesed, kolm kuningat, külarahvas ja karjused. Kõik kenasti kostümmeritud. Tegevust saatsid laulukesed, mille tustamuusika tuli enamasti CD-plaadilt, aga mõnedele lauludele mängis lasteaia juhataja ise kitarril saadet. Kõige rohkem elevuses kogu üritusest olid muidugi lapsevanemad. Neid oli saali kogunenud tohutult, mõnel lapsel olid kohal nii mõlemad vanemad, kui ka kõik vanavanemad. Päris huvitav ja seda eriti, et etendus toimus kell 11 hommikul. Paistab, et lapsukese lasteaias esinemine on siin olulisem, kui tööl käimine. Iseenesest ju väga armas. Saali uksed avati viis minutit enne etenduse algust. Ma mõtlesin, et kui ma kümme minutit enne seda kohale lähen, siis on hästi. Kohale jõudes olid pealtvaatajad aga jõudnud moodustada juba pika järjekorra, nii et parimat istekohta mul ei õnnestunudki saada. Lapsed olid nagu lapsed ikka. Mõni oli väga aktiivne ja laulis kõva häälega kõiki laule kaasa, mõni istus niisama ja ei teinud midagi, mõni nuttis ema süles ja üks tüdruk jäi hoopis magama. Kaks poissi, kes pidid pika varre otsas tähekesi hoidma ja nendega kolmele kuningale Jeesuse juurde teed näitama, hakkasid ajaviiteks tähekestega võitlust pidama ja togisid üksteist. Kolmas „kuningas“ lõi aega surnuks sellega, et keerutas ennast seni, kuni kaks esimest „kuningat“ oma kingitused Jeesusele viisid, nii, et kui tema kord tuli kingitus üle anda, siis ta kakerdas nagu väike joodik Jeesuslapsukese poole, endal kroon viltu peas. Üks eriti aktiivne sell, aga tüdines peale etenduse lõppu juhataja peetud kõnedest, marssis tema juurde ja ütles kõva häälega, et tal on igav! Nii, et selline üsna lõbus üritus.

Reedel toimus veel teinegi jõulupidu. Meie külakeskuses süüdati puudel jõulukaunistused ja selle puhul korraldati rahvaüritus. Läksime Robi ja Axiga seda möllu vaatma. Üritus toimus meie kohaliku rongijaama esisel alal, kuhu oli üles seatud hulgaliselt müügilette, paar karuselli ja majake, kus Jõuluvana lapsi vastu võttis. Robi tahtis ka kangesti Jõuluvana näha ja nii me asusimegi pikka järjekorda seisma. Kui olime umbes 10 minutit seisnud, siis Robi nägi kardina vahelt natuke Jõuluvana. Paistis suur mees olevat. Ütlesin Robile, et ta Jõuluvana juurde jõudes talle Hello! ütleks. Robi arvas, et ta ei tahaks Hello! öelda ja et ta parema meelega ei ütleks Jõuluvanale üldse mitte midagi, et ta tahaks teda ainult näha. Mina arvasin, et nii hästi ei sobi, et midagi peaks talle ikka ütlema. Robi arvas sellepeale, et sel juhul ta ei tahagi Jõuluvana juurde minna ja et tegelikult ta ei tahagi seda SUURT jõuluvana näha vaid hoopis mõnda pisikest. Alatu öelda, aga meie Axiga olime üsna rõõmsad, sest vihma oli just hakanud sadama ja Jõuluvanani jõudmiseks oleks kulunud veel vähemalt 20 minutit. Jalutasime peopaigas veel natuke ringi, kuulasime, kuidas lapsed jõululaule laulsid, katsusime kaupa, aga midagi ei ostnud ja tulime koju. Mingit erilist muljet sellest üritusest ei jäänud – üsna tavaline laat.

Kallel oli vaja laupäeval poodidesse kolama minna ja kuna Robi tahtis väga metsa minna, siis võtsime meie Axi ja Robiga suuna Richmondi parki, samal ajal, kui Kalle poodides „lõbutses“. Seekord me pargis hirvi ei näinud, aga selle eest oli seal hulgaliselt dinosauruste jäänuseid - nii vähemalt meie ekskursioonijuht-Robert seletas. Nimelt on pargis päris palju ümber kukkunud puid, mis on sinna vedelema jäetud ja mõned neist nägid tõesti oma heledaks tõmbunud tüvedega välja nagu mõned dinosauruse luud. Robertil oli igatahes lõbu laialt! Jalutasime pargis kohe päris tükk aega, sest ilm oli ilus. Pärast käisime veel kohvikus. Selline mõnus laupäev! Kallel muidugi nii tore polnud, sest poed olid meeleheitlikest ostlejatest pungil ja õhkkond üsna närviline ning seda ei leevendanud ka pidev jõululaulukeste mängimine poe personali poolt. Oh, õnnis, õnnis jõuluaeg! :)

Pühapäeval oli Kallel sünnipäev! Kalle poolt suured tänud kõigile õnnitlejatele! Hommikul laulsime sünnipäevalapse nagu kord ja kohus üles ja olime katnud kena sünnipäevalaua. Kuna Kallele maitseb väga küpsetamata piparkoogitainas, mida siinses kaubandusvõrgus aga saada ei ole, siis otsustasin teda üllatada ja ise piparkoogitaigna valmis meisterdada. Maitse oli täitsa nagu päris, aga välimus oli pigem nagu pasteet. Kalle oli neid veidra välimusega viilukesi laual nähes üsna üllatunud ja ei osanud esimesel pilgul arvatagi, millega tegu võiks olla :) Pärast küpsetasime taignast piparkoogid ja siis maitsesid need tõesti hästi. Teinekord tuleb vist suhkurt kõvasti kauem pruunistada.
Lõunale läksime söögikohta nimega Giraffe. Põhjus, miks selle koha valisime, oli see, et esiteks on sinna lapsed väga oodatud (mida paljude siinsete toidukohtade kohta ei saa just öelda) ja teiseks asus see konkreetne koht otse London Eye kandis oleva jõuluturu servas ja meil oli plaan, et peale lõunatamist lähme vaatame seal ka ringi. Lõunasöök sujus väga mõnusalt – teenindus oli lausa suurepärane ja toidud ka. Pärast jalutasimegi mööda jõe kallast ja vaatasime, kuidas linna on kaunistatud. Ma ei tea, kas ma virisen liiga palju või on tõesti Eesti jõuluehtes linnad nii superilusad, aga no ei olnud midagi erilist. Päris huvitavad kaunistused olid tehtud plastmassist pudelitest – kuidagi ära lõigutud, nii et paistis nagu oleksid puudel suured lokikuhilad, mille sees olid tulukesed ja osadel puudel olid suured sinised ehted küljes, aga ei midagi vapustavat. Jõuluturg oli saginat täis – müüdi kõiksugu vidinaid, mütse, maiustusi, jms jõulunänni. Meie jälle midagi ei ostnud. Putkad olid iseenesest armsad ja üks karusell oli seal ka. Paistab, et karusellid on siin üldse igasuguste laatade ja muude sarnaste paikade lahutamatud osad. Minu meelest täitsa tore – karusell loob sellise rõõmsa ja muretu meeleolu. Väga kaua me seal ringi ei jalutanud, sest vihma hakkas sadama.
Koju jõudes oli Robi kuidagi uimane ja teda kraadides selgus, et tal on tõbi kallal. Ilmselt sama viirus, mis mindki eelmisel nädalal tabas – köha, nohu ja väike palavik. Täna on ta eriti nohune, nii et lausa kahju on teda vaadata, silmad on nii vesised ja punased, et endal lähevad ka silmad märjaks, kui teda vaatan. Aga küll üle läheb! Kahju on ainult sellest, et eilseks planeeritud järjekordne jõulupidu Roberti lasteaias jäi nüüd ära. Loodetavasti kosub Robi neljapäevaks nii palju, et saame Kallega minna tema panga presidendi vastuvõtule. See toimub eriti peenes kohas ja ma olen kogu sellest üritusest üsna suures elevuses. Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest lugeda!

Kõike kaunist! Olge terved ja rõõmsad!

Head detsembrit!

Detsember algas siin harjumatult külma ilmaga. Täna hommikul on sooja ainult 1 kraad, nii et meil on siin täna isegi külmem , kui Eestis. Päeval läheb muidugi veidi soojemaks, nii et ega siin ikka meie mõistes seda PÄRIS talve vist ei tule.
Sellest, et jõulud tulemas on, saab aimu, kui poodides ringi jalutada või telekast reklaame vaadata. Kuna mul oli infot, et päkapikud on juba liikvel, siis ostsin eile Axile ja Robile jõulusokid, kuhu päkapikud saaksid kraami sisse panna. Maru imelik oli seda teha, sest siin paistab olevat pigem kevad, kui talv – muru on roheline, põõsad ja isegi osad puud on rohelised, lilled õitsevad ja linnud laulavad. Hommikul kell 8 päike paistab ja pimedaks läheb alles peale kella nelja. Üldiselt siin majad veel jõuluehtes ei ole, vaid mõni üksik eriti kärsitu jõulufänn on oma maja ees olevad põõsad tulekestega ära kaunistanud. Meie seda vist ei hakka tegema, elekter on siin maru kallis. Kuigi tegelikult mulle hirmsasti meeldib, kui majad ja eriti puud-põõsad, on tulukestega kaunistatud. Selle nädala reedel toimub meie külas suur jõulumöll, kus süüdatakse tänavatel jõulutuluksed, mängivad orkester ja koorid laulavad jõululaule ja poodnikud üllatavad eriti heade hindadega. Tänavad pidid isegi autodele suletud olema, nii et tuleb vist suuremat sorti trall. Lähme seda kindlasti vaatama. Mulle tegelikult jõulud ja kogu jõuludega kaasnev möll ja sära meeldivad ja ma pean igal aastal ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte poest järjekordsete kuuse-ehete, küünlajalgade ja muu jõulunodiga koju tulla.

Eelmisel nädalal me suurt midagi korda ei saatnud, peale selle, et reedel käisime koos Siimu ja Riinaga, kes ka siin Londonis elavad, Kalle eelsünnipäeva pidamas. Tegelikult on Kallel sünnipäev selle nädala pühapäeval ehk siis 6.detsembril. Riina oli teinud oma kursaõdede-ja vendade seas uurimistööd ja mitmed olid soovitanud kohta nimega Blue Elephant. Me ei pidanud pettuma. Koht oli suurepärane – laudu oli palju, aga need polnud üksteisele liiga lähedal. Restoranis voolas oja, kus elasid suuremad ja väiksed värvilised kalad ja keda sai sillakeste pealt imetleda. See atraktsioon oli nagu loodud Roberti jaoks, kes on võlutud peale dinosauruste ka kõikidest teistest loomadest, lindudest, kaladest ja putukatest. Restoranis pakutakse taipäraseid roogasid ja need maitsesid ülihästi. Teenindus oli ka super ja no seltskonnast ma ei hakka rääkimagi – see oli võrratu :) Nii, et igati õnnestunud õhtu!

Laupäeval oli üle ootuste ilus ilm. Käisime Roberti pealekäimisel juba eitea mitmendat korda Loodusmuuseumis ja jalutasime seal ümbruskonnas niisama ringi. Käisime Royal Albert Hall’i vaatamas, mis on peaaegu ringikujuline hoone, kuhu pidi mahtuma 7000 inimest. Seal toimuvad kontserdid, tsirkuseetendused ja vahel isegi poksimatšid. Hoone on ehitatud kuninganna Victoria ajal, kes pani sellele oma abikaasa auks nimeks Royal Albert Hall. Kuninganna Victoria ja Prints Albert olid mõlemad 20 aastased, kui nad 1840 aastal abiellusid ja neil oli lausa üheksa last. Kahjuks suri Albert väga noorelt, kõigest 41 aastasena. Kuninganna Victoria oli Prints Alberti surma väga üle elanud ja teda kogu oma ülejäänud elu leinanud. Kuninganna Victoria suri alles 1901 aastal. Kohe Royal Albert Hall’i vastas asub ka Kuninganna Victoria poolt Prints Alberti auks püstitatud memoriaal (foto tänase loo juures).

Pühapäeval oli täpselt nii vastik ilm nagu ilmateade oli lubanud ja peale selle tuli mulle veel nohu, mis ei taha siiamaani ära minna, nii et hetkel pole mul just eriti lõbus olemine. Päike vähemalt paistab ja ma peangi plaani, et kuhu Robertiga täna minna. Tema tahaks muidugi Loodusmuuseumit külastada, nii et ma tema arvamust parem ei küsi ;)

Roberti lasteaias on reedel jõuluetendus, kus Robi mängib karjust. Ostsime selleks puhuks lausa karjusekostüümi. Kui lasteaiast mul seda teha paluti, siis ma olin hetkeks isegi mures, et kust me selle kostüümi leiame, aga siin on õnneks tohutu palju kostüümipoode, nii et selle leidmine läks ootamatult kergelt. Homme peabki Robi hoopis hommikul lasteaeda minema, sest neil on siis kostüümiproov. Päris põnev! Ma suuri lootusi etendusele ei pane, sest tuginedes eelnevatele kogemustele Roberti esinemise osas, siis on ta alati mind publiku hulgas märgates esinejarollist kiiresti välja tulnud ja eelistanud pealtvaatajaks olemist. Ehk ma peaksin ennast kuidagi ära kostümeerima, et ta mind ära ei tunneks? Ei tea, mis kostüümi valida? Peaks vist midagi maskiga olema – äkki lammas? Päris vahva, kui publiku hulgas istuks üks suur lammas :)
Uurisin Robi kasvatajate käest, kas Robi juba midagi inglise keeles räägib ka. Kodus ta ütleb vahel numbreid ja muidugi sõna „dinosaurs“ on ka selge. Kasvataja ütles, et Robi nendega veel väga palju ei räägi, aga lastega küll ja et ta saab kõigest aru, mis temale räägitakse. Nii lahe! Lastel läheb see uue keele omandamine ikka nii ruttu. Robert läheb viimasel ajal väga rõõmsalt lasteaeda. Tal on seal tekkinud juba mõned sõbrad, kellega ta – üllatus, üllatus – dinosauruseid mängib ;) Kalle pinnis Robertit lasteaia sõprade osas ükspäev ja oli teada saanud, et Robile meeldib oma lasteaias üks väike tüdruk, kes eriti midagi ei räägi, aga naerab palju ja jookseb koos Robiga. Mis sa hing veel oskad tahta!
Robert on viimasel ajal avastanud, et naistel on rinnad. Käisime Robiga reedel poes. Mul oli sukkpükse vaja. Kohe sukkpükste riiulite kõrval oli naiste pesuosakond ja samal ajal, kui mina sukakaid valisin, jalutas Robi seal ringi. Äkki ma märkasin, et Robi seisab tohutu suurte rinnahoidjate ees, katsub neid ja ütleb õhates – NII SUURED TISSID! :)

Toredat päeva jätku ja miljontriljon tervitust!

Noorkuu

Kalle õe Triinu ja tema tütre Emma-Liisi külaskäik läks väga hästi! Algus polnud just kõige lootustandvam, sest passikontrollis ei tahetud neid hästi üle piiri lasta. Põhjus selles, et Triinul ja Emmal on erinev perekonnanimi. Oli läinud ikka tükk aega seletamist ja selgitamist enne, kui nad riiki lubati (eks kardetakse ikka lapse röövimist). Tagasi minnes oli muide sama jama, nii et kui keegi kavatseb kunagi tulla Inglismaad külastama oma lapsega, kellega tal on erinev perekonnanimi, siis tasub sünnitunnistus kaasa võtta. See kogemus oli mullegi hea, sest mul on plaanis Axi ja Robiga veebruaris Taisse minna ja kuna minul ja Robil on erinev perekonnanimi, siis võtan nüüd kindlasti sünnitunnistuse kaasa. Enne poleks ma ausalt öeldes sellepeale tulnudki. Kui veel külaskäigust rääkida, siis Triinu nautis Londoni kaubandusvõlusid, samal ajal, kui Robert ja Emma ohjeldamatult mängisid. Põhiliselt muidugi dinosauruseid, aga et Emma on tüdruk ja tahab kodu mängida, siis korraldas ta asjad nii kavalalt, et nad mängisid dinosauruseid, aga samas ka kodu, kus Emma oli siis emadinosaurus ja Robi siis vahelduva eduga kas isadinosaurus või lapsdinosaurus. Robi oli asjade käiguga rahul, tema jaoks oli põhiline, et saaks hirmsa häälega möirates mööda maja ringi joosta. Käisime ka Londoni vaatamist väärivaid asju kaemas ja Triinu leidis, et London on nii kift koht, et tark oleks vist juba järgmine lennupilet ära broneerida :) Meie oleme kahe käega poolt!

Neljapäeva õhtul toimus FOCUSes üritus. Tegemist oli sissejuhatusega pidude hooajale, sest detsember on juba kohe käes. Rahvast oli palju ja muud seal ei tehtud, kui joodi Sangriat, söödi suupisteid ja aeti juttu. Mul on seal tekkinud juba päris mitu tuttavat. Üks hästi vahva neiu on Saksamaalt ja tema nimi on ka Eva ja ta on samuti blondide juuste ja suurte silmadega nagu mina, nii et tekitasime seal seltskonnas liikudes palju elevust. Nagu kaksikud! Otsustasimegi, et lähme mõnel päeval koos kohvitama. Nii vahva! Tema tuli siia ka koos oma elukaaslasega, kes samuti töötab pangas. Neil lapsi pole ja ta katsub tööd leida. Seni pole ta hunnikute viisi CV-de saatmisest kaugemale jõudnud. Tutvusin ka ühe teise Saksamaalt pärit naisega, kes töötab vabatahtlikuna. Töö mida ta teeb, on minu jaoks täiesti ennekuulmatu. Tema töö seisneb riiete disainimises ja õmblemises naistele, kellel pole endal küllalt raha, et osta tööintervjuule minemiseks sobilikke riideid. Nad riietatakse selle oranisatsiooni poolt pealaest jalatallani viisakatesse rõivastesse ja neile ostetakse isegi jalanõud. Igaüks selle programmiga muidugi liituda ei saa, selleks tuleb sul ikkagi tõestada, et sa tõepoolest ei ole võimeline ise endale neid riideid soetama. Täiesti huvitav, millega heaoluühiskonnas tegeletakse.
Vabatahtliku töö on siin kõrges hinnas, sest esiteks on siin teiste inimeste aitamine populaarne ja teiseks saad sa selle läbi endale Inglismaal töötamise kogemuse, mis on väga oluline komponent sinu CV-s, et siin tööd leida. Seda teades, uurisingi ma FOCUSe bosside käest, et ehk neil on vahel vaja abi mõne ürituse korraldamisel või mõnel muul moel. Robert hakkab alates jaanurist lasteaias käima hommiku poole ja saab sinna jääda terveks päevaks, nii et mul tekkib rohkem vaba aega, mida ma hea meelega millegi kasulikuga sisustaks. FOCUSe naised sattusid vaimustusse! Neil on just plaanis hakata oma kodulehte muutma ja neil on hädasti abikäsi vaja ja seda abi on vaja just alates jaanuarist. Nii, et sobib täpselt! Ma veel väga ei julge hõisata, et „juhuuu, mul on vabatahtliku töö!“, aga kuna nad olid minu ettepaneku üle siiralt rõõmsad, siis ma arvan, et veidi võin juba rõõmustada küll.

Reede oli Inglismaa teismeliste jaoks eriti oluline päev, sest ekraanidele paisati film nimega „Noorkuu“ (inglise keeles „New Moon“). See on noorte (eriti muidugi tüdrukute) jaoks vaat, et kultusraamatuks muutunud Videviku-sarja teise raamatu ekraniseering. Kes ei tea, siis tegevus toimub ühes USA väikelinnas. Peategelaseks on üks 17 aastane tütarlaps, kes kolib oma isa juurde elama ja läheb uude kooli. Seal tutvub ta ühe äärmiselt kena kutiga, kes osutub vampiiriks. Lugu keerlebki vampiirinduse, armastuse ja vihkamise vahel.
Kuna Agnes rääkis sellest filmist juba mitu kuud, siis läksimegi laupäeval kinno. Saime peaaegu viimased piletid, nii et olime üliõnnelikud. Kinno jõudes hakkasime otsima, et kus siis on see saal, kus filmi peaks näidatama. Tuli välja, et hoopis teises majas. Jooksime siis elu eest kohale, sest kell oli juba nii palju, et film pidi kohe-kohe algama. Hingeldades saali jõudes oli üllatus suur, sest see oli paaegu tühi. Imestasin, sest ma ju teadsin, et saal peab olema välja müüdud. Ootasime veidi ja ekraanil hakkasid jooksma reklaamid. Aeg muudkui läks ja hakkasid jooksma uute filmide treilerid. Rahvas vaikselt kogunes kohtadele ja „juba“ pool tundi peale välja kuulutatud algust, pandigi film käima. Väga kummaline! Teinekord siis teame, et kinno minekuga ei tasu kiirustada. Film oli päris hea, nii et minulgi oli põnev vaadata, kuid filmist veel põnevam oli publik. Publik koosnes enamasti valgetest teismelistest tüdrukutest, sekka ka mõned vanemad inimesed ja isegi mõned mehed. Me Agnesega pidime kreepsu saama, kui kogu saal hakkas äkitselt ühe eriti vaimustava koha peal suure häälega hõiskama ja aplodeerima. Teise koha peal, kus kõik ei läinud päris nii nagu oleks lootnud, karjus publik meeleheites „OH, NO!!!!“ Pööraselt naljakas! Nii jätkus terve film. Mulle meenus kohe oma ema räägitud lugu sellest, kuidas ta kunagi noorena käis Nõuni kinos (Nõuni on üks väike maakoht enne Otepääd) mingit filmi vaatamas ja tema taga istunud tütarlaps hüüdis ühe eriti pingelise hetke ajal: „Oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks!!!“ :)

Agnes unustas eelmisel nädalal koju kiirustades oma jope kooli. Järgmisel hommikul oli ta seetõttu sunnitud kooli minema koolivormi väel, mis õnneks koosneb ka kampsunist ja pintsakust, nii et mitte väga hull. Sellegipoolest õnnestus tal ennast ikkagi ära külmetada, nii et täna ta kooli ei läinud. See on tegelikut teine kord tal siin elades tõbine olla. Ma ei olegi vist esimesest korrast siin blogis rääkinud. Põhjus, miks sellest üldse rääkida tasub, on kool. Siin võetakse kooli äärmiselt tõsiselt ja on väga oluline teada, kus laps viibib. Igal hommikul lähevad lapsed oma klassiruumi, kus nad üle loetakse ja nimed kirja pannakse. Õhtul, enne koju tulekut, on sama protseduur. Kõik ikka selleks, et oleks teada, kus laps viibib. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb lapsevanemal igal hommikul enne kella üheksat kooli helistada ja teatada, et laps sellel päeval kooli ei ilmu ja öelda ka põhjus, miks ta seda ei tee. Juhul, kui lapsevanem unustab helistada, siis helistatakse talle otsekohe koolist, et teatada, et laps pole kooli ilmunud ja uurida, kas lapsevanem on sellest teadlik.
Eelmisel korral, kui Agnes haige oli, siis jäi ta haigeks tegelikult koolis. Tõele au andes, siis hommikul ta ennast päris hästi ei tundnud, aga kuna palavikku polnud ja nohu ka mitte, siis saatsin ta ikkagi kooli. Ma ei poolda iga väiksema häda korral koju jäämist. Koolis hakkas, aga Axil nina tilkuma ja tuli palavik, nii et ta otsustas, et tuleb koju. See, aga pole niisama lihtne. Kõigepealt pidi ta minema oma klassijuhataja juurde, kes fikseeris, et Ax on tõesti haigeks jäänud ja kirjutas selle kohta tõendi. Agnes läks, tõend näpus, kooli administraatori juurde, kes mulle helistas ja teatas, et Agnes on haige ja küsis, kas ma luban tal ise koju tulla või tahan talle järele minna. Kuna mul ju siin autot pole ja Ax just päris suremas polnud, siis arvasin, et las tuleb ise. Peale seda kirjutas administraator Agnese päevikusse kirja, milles teatas, et Agnes on kooli loal ja minu teadmisel koju lubatud, kuna ta jäi haigeks. Seda tõendit olevat vaja juhuks, kui politsei peaks Agnese tänaval kinni pidama ja uurima, miks ta tundide ajal linnas ringi hulgub. Vot, milline karm kord! Politseid Ax tookord ei kohanud, nii et selles mõttes läks see tõend „raisku“.
Seekord ma siis mõtlesingi, et las Ax jääb parem koju, kuna tal juba eile oli köha ja nina tilkus. Palavikku küll polnud, aga päev-paar kodus sellise külmetusega ajab vast asja ära. Tüütu oleks jälle seda pikka protseduuri koolis läbi teha.

Robi kasvab viimasel ajal metsiku kiirusega ja kuigi me alles kolisime siia, siis ikkagi on juba tekkinud riideid, mis on väikseks jäänud. Need on ilusad, aga mitte nii lahedad, et oleks mõtet neid Eestisse tassida ja sugulastele jagada (neile lähevad ikka ainult parimad palad ;) Murdsingi siis pead, et mida nendega ette võtta. Mu käsi ei tõuse korralikke riideid ära viskama. Mõtlen alati, et neist võiks ju veel kellelgi kasu olla ja nagu tellimise peale potsatas reedel meie postkasti kilekott, mille peal oli kiri, kus paluti kasutatud riided ja jalanõud, mida ise enam ei vaja, sinna kotti panna ja esmaspäeval värava taha tõsta, kust see siis kaasa viiakse ja vaesuses kannatavatele peredele jagatakse. Kas pole äge? Ma olin täiesti vaimustuses! Tore, kui Eestis ka midagi sellist tehtaks.

Soojade tervitustega!

Pakatame uhkusest

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest... Algus nagu Agu Sihvka lugudes, aga on ka põhjust, sest eile käisin ma Agnese koolis õpetajaga kohtumas. Õnneks polnud tegu agusihvkaliku pättuse klattimisega vaid täiesti plaanipärase arenguvestlusega. Arenguvestlused pidid selles koolis toimuma igal semestril, nii et siis kolm korda aastas. Olin täitsa põnevil. Kohtumine oli määratud kella kolmeks päeval, aga kohal tuli olla varem, et kätte saada Agnese kohta koostatud vaheraport tema edusammude kohta. Raport näeb välja nagu väike tunnistus, kuhu on märgitud kõik ained ja iga aine kohta kolm hinnet – esimeses lahtris on hinne (või siis hinnang) selle kohta, kui palju Agnes tunnis pingutab ja püüab. Teine lahter on selle kohta, kuidas on tehtud kodused tööd ja kolmas lahter näitab, kuidas neid koduseid töid on koolis esitletud. Esimesel hetkel Axi hinnetele pilku visates ma jahmusin, sest seal olid ainult ühed, mõned kahed ja paar kolme, aga siis tuli meelde, et siin on hinded ju vastupidi, nii et 1 on kõige parem ja 5 on kõige halvem. Nii, et super! Oi, ma olin ja olen uhke! Ax on nii tubli! Kolmed olid Axil ainult kunsti kodutöö ja kodutöö esitlemise eest, muudes ainetes olid enamasti ühed ja ka paar kahte.
Raport näpuvahel, läksime Agnese klassijuhatajaga kohtuma. Tegelikult on Agnesel lausa kaks klassijuhatajat või juhendajat (inglise keeles nimetatakse neid siin „tutor“), mõlemad meesterahvad, kellest üks, Mr Pillay, Axile väga meeldib, aga teda polnud just kahjuks kohal, nii et kohtusime Agnese teise klassijuhataja, Mr White’ga. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja minu ego (ja Axi oma muidugi ka) sai kõvasti tõstetud. Klassijuhataja kiitis, et Agnes on uskumatult hästi kooli sisse elanud ja et Agnese inglise keel on lausa suurepärane ja et tal pole Axile mitte ühtegi etteheidet. Agnes ise kurtis, et tema sõnavara pole veel piisavalt laiahaardeline, aga õpetaja arvas, et eks see tuleb ajaga ja sellepärast pole vaja ülse muretseda. Ta pakkus Axile välja ka variandi, et kui Agnes tunneb, et tal on kontrolltööde ajal raskusi tööülesannete tekstidest aru saamises, siis andku kohe teada ja ta korraldab Agnesele nö ettelugeja, kes talle siis tööülesannet selgitaks. Päris vahva mõte! Kõige rohkem oleks seda võib olla matemaatika tekstülesannete juures vaja. Ma olen siin blogis ka kurtnud ja kurtsin ka eile arenguvestlusel, et matemaatikas ja prantsuse keeles on vahel keeruline ilma õpikuta hakkama saada. Soov pandi kirja ja lubati Axile need õpikud organiseerida, nii et jälle hea! Lahkusime koolist äärmiselt meeldivas ja kõrgendatud meelolus. Küll on ikka hea, kui sul on nii tubli tütar ja et ka poeg kiitmata ei jääks, siis kogu selle aja, mis meie Agnese ja Mr White’ga vestlesime, mängis Robi klassinurgas luukerega ja ei seganud meid põrmugi :)

Kalle käis eelmisel nädalal Türgis. Kahjuks sellest midagi siia blogisse sobivat kirjutada pole. Enamuse ajast viibis ta ühel või teisel koosolekul ja kohtumisel või õhtusöögil, nii et vedas, kui ta üldse nina õue pista sai. Õnneks kingiti talle paks raamat Türgi vaatamisväärsustest, nii et saime pärast kodus uurida, mida kõike seal näha võiks.

Lõpetuseks üks väike nali, mille korraldas meile Royal Mail. Saatsin oma isale isadepäevaks väikse paki, kus oli karp komme ja kaart. Kaardi esimeseks pooleks oli Londoni vaatega postkaart, mille taha ma kleepisin meie perepildi. Perepilt oli selline natuke totter – meie istumas ühes pitsabaaris, kõigil paberist kokamütsid peas. No selline naljapilt. Saatsin veel tähitud kirjana, et ikka kindlasti kohale jõuaks. Ja jõudiski! Ema helistas ja ütles, et isa oli kingituse kätte saanud ja tänas vahva autos kasutatava akulaadija eest. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja! Et mis akulaadija?! Korraks turgatas veel pähe, et huvitav, kas kommid olid akulaadija kujuga või misasja ta ajab (mõte käib ju kiiresti). Küsisin, et mis akulaadijast ta räägib, et kommid ja kaart pidid ju olema. Aga kujutage ette – ei olnud! Ümbrik oli lahti tehtud ja uuesti kinni kleebitud. Ümbrikul kõik minu käekirjaga kirjutatud aadress peal, aga sees ei olnud mitte minu saadetis vaid mingi akulaadija, kusjuures veel sellise otsaga, mis mu isa telefonile ei sobigi. Olin hetkeks täitsa vihane, aga siis hakkas naljakas. Esiteks, kujutage ette minu vanemate üllatust, kui nad leiavad ümbrikust mingi akulaadija, ei mingit kaarti ega õnnitlust, lihtsalt mingi laadija. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma tavaliselt selliseid ülipraktilisi asju ei kingi ja mitte ilmaski ei jäta ma lisamata kaarti või kirja stiilis „Hurrraaa, hurrrraaaa! Head isadepäeva, kallis issi!!!“ vms. Teiseks, nüüd ootas keegi akulaadijat ja sai selle asemel hoopis kommid ja mingi ülitotra perekonnapildi. Kohutavalt naljakas! Saatsin isale siis kohe meili ja õnnitlesin teda akulaadija saamise puhul, lisades, et mina seda küll ei saatnud, aga ehk kulub ikkagi marjaks ära. Isale tegi see ka hirmsasti nalja. Ta ainult imestas, et kuidas siis Royal Mail ei taibanud talle õige otsikuga laadijat saata ;) Järgmisel päeval, peale seda nalja, saabus meie postkasti reklaam Royal Maililt, milles sooviti häid saabuvaid jõule ja teatati, et nendega võime kindlad olla, et saadetis ka pärale jõuab. Ma vist rohkem siiski ei riski...

Täna tuleb meile külla Kalle õde Triinu koos oma tütre Emma-Liisiga. Nii vahva! Me juba nii ootame! Ilm pidi ka ilus tulema – homseks lubatakse lausa 16 kraadi sooja ja päikesepaistet! Praegugi paistab päike!

Roosade ja rõõmsate tervitustega!

Tulevärgist ja särgist-värgist :)

Hilinenud isadepäeva õnnesoovid kõigile isadele! Tänase loo illustratsiooniks on Roberti joonistatud isadepäeva kaart, millel on kujutatud tema nägemus Kallest :) Sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Londonis isadepäeva ei tähistatud. Ilmselt toimub see siin mingil muul ajal. Siin korraldati hoopis suuremaid ja väiksemaid ilutulestiku-show’sid. Eellugu suurele paugutamisele on aga väga ammune: 1605 aastal oli 5 vandeseltslast otsustanud Westminsteri õhku lasta. Õnneks suudeti see ära hoida, kuid sellegipoolest lastakse alates sellest ajast igal aastal 05.novembril ja selle kuupäeva ümbruses ilutulestikku. Minu meelest nii tore traditsioon (ja ilutulestikumüüjate arvates ilmselt ka ;) Käisimegi Axi ja Robiga laupäeva õhtul jalutuskäigul, sest meil oli infot, et meie lähedal on laupäeva õhtul plaanis ilutulestiku-show. See info pärines meie sõbralt „õhupallipoe-tädilt“. Robi lasteaia teele jääb nimelt üks väike pood, kus müüakse kõikvõimalikku sünnipäevade ja muude pidustustega seotud kraami. Robi on selle poe ristinud Õhupallipoeks. Peale õhupallide ja muu peokraami müüakse seal ka väikseid vidinaid, mis on ilmselt mõeldud peol korraldatavate mängude auhindadeks. Robile need hirmsasti meeldivad ja alati, kui me lasteaeda läheme, siis jalutame sealt poest ka läbi. Õhupallipoes töötab üks hästi armas naisterahvas, ma arvan, et umbes 60 aastane. Ta ütleb, et oleme tema parimad kliendid. Koolivaheajal me sinna ei sattunud ja kui me siis jälle peale vaheaega lasteaeda minnes poodi sisse astusime, siis oli müüja nii rõõmus meid nähes ja uuris, et kuhu me küll kadusime vahepeal. Nii armas! Nii oligi, et kui me eelmisel neljapäeval jälle poes olime, siis soovitas õhupallipoe-tädi meil laupäeva õhtul tänavale minna, sest meie kandis oli keegi planeerinud oma aias suure tulevärgi korraldada. No ja see oli ikka võimas küll! Üks pauk ilusam, kui teine! Robi oli ka nii vaimustuses! Ta millegipärast ei suuda öelda ILUTULESTIK ja ütleb selle asemel ILETILUSTIK, mis on veel vahvam sõna! Minul tuleb alati ilutulestikku nähes tahtmine karjuda „Head uut aastat!“ ja nii me Axi ja Robiga ka kisasime, aga kuna keegi meist nagunii aru ei saanud, siis ei olnud see isegi mitte imelik :)

See nädal on aga alanud väga tegusalt.
Kalle lendas täna hommikul Türki koos suure seltskonnaga juhtkonnast. Kava on tihe – iga päev viiakse neid eri linnadesse, kus tutvustatakse tööalaselt huvipakkuvaid vaatamisväärsusi, nii et kuigi ilmateade lubas, et seal kandis on sooja lausa 27 kraadi, siis vaadates tema tihedat graafikut, ei jää ilmselt peesitamiseks üldse aega. Reis kestab kuni reedeni.
Mina aga osalesin täna FOCUSe korraldatud seminaril. Umbes kuu aega tagasi tegin ka blogis sellest seminarist juttu. Üritus oli korraldatud elukaaslastele, kes on koos oma mehe või naisega Suurbritanniasse tulnud, kuna kaaslane on siia tööle asunud. Minul paluti seal osaleda panelistina ehk siis jagada kohale saabunutega oma lugusid siia kolimisest ja sisse elamisest. Olin nõus, sest esiteks pole mul esinemine rahvahulkade ees kunagi probleemiks olnud ja teiseks tundus see olevat hea võimalus endale uusi tuttavaid leida ja huvitavalt aega veeta. Tänu Robi vastutulelikele kasvatajatele, sain ta täna viia lasteaeda hommikuks, mitte lõunaks, nagu tavaliselt, nii et sain vabalt üritusel osaleda.
Seminari toimumispaika kohale jõudes tabas mind aga üllatus – tegemist oli suure üritusega, võiks isegi öelda, et messiga. Suurde ruumi olid erinevad konsultatsioonifirmad, maaklerifirmad, erakoolid jm „elukaaslastele vajalike ametite esindajad“ enda boksid üles pannud, rahvas jalutas ringi, uuris erinevaid võimalusi ja pakkumisi. Saali, kus seminari osa pidi toimuma, oli kogunenud ligi 100 inimest. Ma ei osanud oodata, et üritus nii suurejooneline on. Arvasin, et tegemist on tavapärase FOCUSE korraldatud üritusega, kus osaleb maksimaalselt 25 inimest, aga ma ei lasknud ennast sellest heituda.
Peale minu oli paneliste veel 5 – kaks ameeriklannat, üks mehhiklanna, üks kreeklanna ja üks mees Hollandist. Vestlust juhtis üks ameeriklanna, kelle abikaasa on inglane ning kes seetõttu oli ka ise kunagi samas olukorras, kus meie praegu. Pean ütlema, et mina olin kõigist neist paneelis osalejatest kõige vähem aega Londonis elanud. Enamus olid siin olnud ikka vähemalt üle aasta. Meil paluti rääkida erinevatest raskustest, mis meid siia kolides tabasid. Et natuke nalja ka saaks, siis rääkisin muu hulgas ka meie duššiaparaadi-lugu, mille peale kogu saal naerust kõveras oli. Lahe! Peaksin vist koomiku ameti peale mõtlema ;) Peale selle kiitsin veel Eestit, kui E-riiki ja kurtsin siinse asjaajamise aegluse üle ja muidugi ei saanud ma ka mainimata jätta Agnese kooli-saagat. Kuna mina pole veel töö otsimisega algust teinud, siis ei osanud ma sel teemal sõna võtta, aga kuulates teiste lugusid, siis paistab, et lihtne ei saa see olema. Väga oluline on omada UK-s töötamise kogemust, kasvõi siis vabatahtliku tasemel, muidu pidi olema väga raske tööd leida. No eks näis! Vabatahtliku tööd ei tohiks eriti keeruline leida olla. Teine asi, mida teised osalejad palju rõhutasid, oli oma sõprade võrgustiku loomise olulisus ja keerulisus. Soovitati minna kursustele, trenni või taaskord, teha vabatahtlikuna kuskil tööd, et tutvuda inimestega ja nendega sõbraks saada. Kõige keerulisem pidigi olema just brittidega sõpruse loomine. Kurdeti, et nad on kinnised ja ei lase võõramaalasi endile lihtsalt ligi. Mul siiamaani olnud nii palju tegemist ja sebimist, et ma pole veel briti-sõprade puudumise üle muret tundma jõudnud hakata. See tunne tuleb ilmselt veidi hiljem, siis, kui kogu eluolu juba sujub ja hakkab tekkima rutiin. Kuid sõprade võrgustikust rääkides – siis juba täna õhtul saabus mulle meil sellelt samalt tänase ürituse korraldajalt, kes tänas osalemise eest ja pakkus välja, et me võiks sama kambaga neljapäeval lõunale minna. Vahva! Kuna Robert käib neljapäeviti lasteaias, siis mulle see isegi sobiks.

Ilm on meil külmaks läinud. Täna hommikul oli ainult 3 kraadi sooja, päeval on ikka nii 12-13 kraadi, aga tuul on selline külm ja läbilõikav. Pean endale vist ikka salli ostma.

Kuumade kallistuste ja matsuvate musidega!