Peaaegu nagu Elvas

Peale seda, kui ma oma eelmise nädala blogiloole punkti panin, läksime Robertiga tema lasteaeda arenguvestlusele.  Kasvatajaid on seal lasteaias meie mõistes tohutu palju. Kuna hommikuti (9.10-12.15) käib lapsi lasteaias palju, nii 40 ringis, siis on hommikuti ka kasvatajaid rohkem – umbes 10-12. Õhtupoole, kui lapsi vähem on, siis on ka kasvatajaid kohal vaid viis. Igale kasvatajale on määratud nö hoolealused, kelle arengut tal tuleb jälgida ja keda jõudumööda arendada. Roberti järele vaatab tädi Alena, nii et tema jutule me siis läksimegi. Alenal on Robi kohta koostatud mapp, kuhu ta paneb kirja Robi edusammud ja isegi mõned fotod. Alena kiitis, et Robi on väga osav klotsidega ehitaja ja selle kinnituseks näitas mitut fotot Roberti ehitatud kindlustest. Robi pidi üldse käeliselt väga osav olema. Eriti hästi pidi tal välja tulema kääridega lõikamine. Nägin fotot selle kohta, kuidas Robi oli väga osavasti lõikunud paberit, kuhu olid joonistatud kriipsud, mida pidi Robil tuli lõikuda, aga samas ta ei tohtinud paberit päris lõpuni lahti lõigata vaid ots pidi kinni jääma. Ma ise ei oska hinnaga, aga see pidi suur saavutus olema, et ta riba päris lõpuni ei lõika. Veel kiitis Alena, et Robert pidi olema nende lasteaia üks suuremaid laulumehi, nii et kui laulutund on, siis Robi pidi esirinnas olema ja väga hoolega kõiki liigutusi, mis laulu juurde tehakse, ka kaasa tegema. Roberti lasteaia juhataja on suur laulja ja ta on välja andnud lausa lastelaulude plaadi, mille järgi nad siis lasteaias laulavad. Ostsin selle plaadi koju ka, sest Robi muudkui laulis kodus mingeid laule, millest mina midagi ei teadnud ja ei osanud temaga kaasa laulda. Nüüd on meil siis plaat olemas, nii et saame siin kõik koos lõõritada. Ma olin päris imestunud, kui Alena näitas mulle Roberti kirjatehnika vihikut. See nägi välja täpselt selline nagu meil esimeses klassis. No et tõmbad kriipsukesi joonte vahele küll ühtepidi kaldu ja teistpidi kaldu ja peale selle oli Robi alustanud juba „t“ –tähe harjutamist. Ma pean ütlema, et vihik nägi väga kena välja. Alena kiitis ka, et Robi teeb väga ilusaid tähti. Natuke veider oli see, et see t-täht ei olnud mitte trükitäht „T“ vaid oligi selline kirjatäht, täpselt selline nagu see siin arvutski välja näeb. Roberti kõne kohta ütles Alena, et see muudkui areneb, aga et natuke on muidugi keeruline teda tänu keelebarjäärile õpetada. Nad pidid praegu tegelema sellega, et katsuvad aru saada, mis häälikuga sõna algab. No näiteks, et on pildid, kus on auto ja puu ja lill ja siis laps peab välja mõtlema, milline neist sõnadest algab näiteks L-tähega. Aga Robi kahjuks enamasti ei tea neid sõnu inglise keeles, nii et ta ei oska ka aimata, mis tähega mingi sõna võiks alata. Ma olen nüüd Robiga eesti keeles vahel seda mängu teinud ja ega tal see veel väga hästi välja ei tule, nii et peame harjutama. Teine asi, mida nad praegu õpivad, on arvutamine ja numbrid. Kirjutasingi Alenale numbrid eesti keeles üles, et ta saaks niimoodi aru, kas Robi ei tea seda või teist numbrit (s.t kirjapilti) üldse või siis ta ei tea seda lihtsalt inglise keeles.  Üldiselt pidi aga Robi olema lasteaias väga oodatud sõber ja pidi endale alati mängukaaslasi ja tegevust leidma, mida oli väga rõõmustav kuulda. Ma jäin selle arenguvestlusega väga rahule. Jäi mulje, et nad teevad oma tööd südamega.

Neljapäeval oli väga põnev päev. Läksin hommikul FOCUSesse, et seal kohtuda naistega, kellega me koos tööotsimise seminaril osalesime. Idee oli arutada, kuidas kellelgi on töö otsimine edenenud, aga kuna kellelgi, peale ühe tubli Saksamaalt pärit naise, pole selleks eriti aega olnud, siis lobisesime niisama maast ja ilmast, mis oligi palju lahedam. 

Nagu ma olen juba oma lugudes ka rääkinud, siis peaks kohe-kohe valmis saama FOCUSe uus veebileht. No tegelikult pidi see valmis saama juba veebruari alguses, aga nagu selliste asjadega ikka juhtub, siis on selle valmimine mitmel erineval põhjusel muudkui edasi nihkunud. Uus tähtaeg on aprilli lõpp. Sinna veebilehele taheti teha väiksed filmilõigud, kus FOCUSe liikmed räägivad oma Inglismaale kolimise kogemusest. Üheks esinejaks pidin olema ka mina ja filmimine pidi aset leidma alles esmaspäeval, s.t eile. Filmimehel tulid aga esmaspäevaks ootamatud taksitused ette ja kuna ta osade inimestega tegi nagunii neljapäeval intervjuusid, siis arvas FOCUSe pealik, et kuna ma nagunii seal juba olen, et ehk teen siis juba oma filmilõigu ka ära. Te võite arvata, et ma ei olnud sellest väga vaimustuses, sest esiteks polnud ma veel üldse mõelnud, mida ma seal räägin ja teiseks ei olnud ma ennast nii põhjalikult mukkinud ja sättinud nagu filmimise jaoks sobilik oleks olnud. Aga FOCUSe omad käisid muudkui peale, nii et ma lõpuks mõtlesin, et ah olgu, vahet pole, teeme ära. Filmimine toimus Kensingtoni pargis ja filmimeheks oli mees nimega Jon, kes oli töötanud 25 aastat BBC Lääne-Euroopa korrespondendina, aga siis sellest tüdinenud ja asutanud oma firma. Firma tegeleb sellega, et filmib üles suurlinnadesse elama asunud välismaalasi, kes siis oma uut kodukanti tutvustavad ja sellest ausalt räägivad. No, et mis seal on head ja mis seal on vead. Ajasime Joniga alguses niisama juttu ja siis ta ütles, et teeme alguses kaamerproovi ja siis hakkame päriselt filmima. Mul tuli jälle rääkida seda lugu, kuidas Axi sünnikuupäev sassi aeti ja kuidas sellepärast kooli leidmisega jama oli. Kuna ma olen seda lugu juba oma sada korda rääkinud, siis polnud see keeruline, nii et jutt tuli vist üsna voolav. Ma ei pabistanud ka, sest mõtlesin, et kui ma mingit väga suurt putru suust välja hakkan ajama, siis ta paneb kaamera kinni ja pealegi, see pidi ju proov olema. Edasi tuli mul rääkida (s.t kiita ;) FOCUSt, mis polnud ka raske, sest ma olen sellest organisatsioonist siiralt vaimustuses ja lõpuks pidin veel rääkima, kas üldiselt oli siia raske sisse elada või mitte. Jon esitas vahepeal küsimusi ja mina vastasin ja siis äkitselt ta ütles, et noh, ongi kõik. Valmis! Ta oli vaadanud, et mul tuli kõik nii hästi välja, et ta ei hakanudki mind katkestama ja lasi mul ühes jorus rääkida. Teksti lõigub ta kokku, nii et sellest tuleb nii 2-3 minutiline filmike, kuigi tegelikult rääkisin oma 10-15 minutit. Ma olin päris üllatunud, et see nii kähku ja kergelt käis ja lõppkokkuvõttes oli mul väga hea meel, et ma selle asja juba neljapäeval ära tegin. Muidu oleksin kindlasti pool esmaspäeva muretsenud, et kuidas kõik läheb. Filmid pannakse siis üles uuele FOCUSe kodulehele, kus neid hakatakse aeg-ajalt vahetama. Eks ma annan siis teada, kui te seda näha saate. Natuke hirmus on ikka ka, ma kardan, et äkki jäin väga tobe. Ennast on ju alati hirmus vaadata.

Reedel käisime Londoni ööeluga tutvumas. Meie siinsel sõbral Siimul oli märtsi alguses sünnipäev ja seda me reedel tähistama läksimegi. Lapsed jätsime koju, nii et võisime endid lõdvaks lasta! Siirdusime Sohosse, kus ma olin seni vaid päevasel ajal käinud. Kalle oli seal ennegi öisel ajal ringi kolanud, sest tal käivad siin aeg-ajalt külas sõbrad Eestist, kes tööasjus Londonisse sattunud ja kellele siis kohalikes pubides ekskursioon tuleb korraldada. Kõigepealt läksime Jaapani restorani sööma. See oli päris huvitav kogemus. Meil oli laud kinni pandud, aga oli hoiatatud, et kui 5minutit hiljaks jääme, siis on laud läinud. Õnneks jõudsime õigel ajal. Istumine oli korraldatud nii, et istusid nagu põrandal, padjakese peal, aga laud asus justkui augus, nii et tegelikult põrandal kügelema ei pidanud, istusid nagu ikka jalad laua all, ainult et tundus, justkui istuksid lihtsalt põrandal. Rahvast oli tohutult. Me ei olnud jõudnud menüüd veel õieti vaatama hakatagi, kui juba ilmus meie juurde teenindaja ja tahtis tellimusi võtta. Ta käis üsna peale ja aitas valikutega, nii et saime vist rekordkiirusel tellimuse esitatud (kui McDonaldsi tellimusi mitte arvestada). Söögid toodi lauda samuti kohutava kiirusega (jälle peaaegu sama tulemus, mis McDonaldsis) ja need olid lihtsalt võrratud (võrdlus McDondaldsiga siinkohal enam ei sobi). Täielik kulinaarne-kaif!  Trimpasime veini ja nautisime toitu, aga niikui taldrik tühjaks sai, siis see ka viuhti, minema viidi. Peale seda, kui viimane meist viimase ampsu oli lõpetanud, lendas lauda (ilma küsimata!) arve! Ja läinud me olimegi! Millegipärast ei jäänud aga üldse paha tunnet. Ei tekkinud tunnet, et meid sinna ei tahetud. Lihtsalt süsteem oli selline :) Magustoitu läksime sööma ühte seal samas kõrval asuvasse koogikohvikusse ja edasi juba kõrtse vallutama. Tänavad olid rahvast nii paksult täis nagu Tartus Hansapäevade ajal. Ja seal oli ikka igasugust rahvast, nii et juba see oli elamus. Kahjuks tibas vihma ja kuna tänu sellele väga mõnus jalutada polnud, siis veetsime oma aega kõrtsides. Jõudsime õhtu jooksul kahte baari ja ühte pubisse. Ma pole veel elu seeski nii häid Moijto kokteile saanud, kui sellel õhtul. Mõlemas baaris, kus ma neid jõin, tehti neid suurepäraselt (ja tänu sellele sai neid vist natuke liiga palju joodud ;)  Seda juba igal pool ei juhtu! Minul, kui suurel tantsulõvil, oli hirmus tahtmine jalga keerutada ja kuigi ühes baaris oli lausa DJ, kes plaate keerutas, siis mitte keegi ei tantsinud. Imelik! Me ei lasknud Riinaga ennast sellest aga häirida ja tantsisime ikkagi natuke ja mõned isegi järgisid meie eeskuju, aga üldiselt seisti niisama, õlle-või kokteiliklaas käes ja üritati üle muusika vestlust arendada. Veider oli see, et enamus  baare ja pubisid pandi juba kell 00.30 kinni ja kuna enamus meie seltskonnast ööklubisse minemise mõttest vaimustuses polnud, siis asutasime endid kella 01.00 ajal koduteele. Mis oli tegelikult päris hea mõte, sest meie Kallega (kui äärelinna-elanikud) jõudsime koju alles kell 02.30, mis on päris hilja, kui arvestada, et järgmisel päeval kell 9.30 pidime ühte maja vaatama minema.

Laupäeva hommikul kella 9.30-ks oli meil niisiis kokku lepitud ühe maja vaatamine. Me ei ole oma praeguse elamisega 100% rahul ja sellepärast teeme väikestviisi turu-uuringut ja hoiame silmad-kõrvad lahti juhuks, kui midagi sobivat peaks silmapiirile sattuma. Üks meie tänavas asuv maja oligi just üürile anda ja kirjade järgi tundus see üsna sobiv valik. Tegelikult ikka seda PÄRIS tunnet ei tekkinud, nii et hetkel me küll oma elamist vahetama ei hakka. Sealt tagasi jõudes tundus, et meie maja on ikka kohe väga mõnus J Tegelikult ma ei tahtnudki eriti üldse sellest majast, mida me nägime, rääkida vaid hoopis sellest naisest, kes seda meile näitas. Ta oli umbes 40 aastane, rõõmsameelne pruunisilmne naisterahvas. Kuulates, kuidas me omavahel räägime, küsis ta, kas me oleme soomlased. Meie ütlesime vastu, et no peaaegu täppi, et tegelikult eestlased, mille peale läksid tal silmad särama ja suu vajus veel suuremale naeratusele. Kujutate ette, tema vanaema ja vanaisa olid ka olnud eestlased, kes olid peale Esimest Maailmasõda Lõuna-Aafrikasse kolinud. Tema ise oli ka seal sündinud ja lapsena isegi eesti keelt vanaemaga rääkinud, aga nüüdseks on ta selle muidugi juba ammu unustanud. Ta ütles, et ta pole veel kunagi Eestis käinud, sest ta mees on itaallane ja tema ise Lõuna-Aafikast, nii et kui on puhkuste aeg, siis on alati kaks varianti, nad sõidavad kas Itaaliasse või Lõuna-Aafrikasse, aga et ta tahaks küll hirmsasti ükskord Eestis ära käia. Aga muidugi mitte talvel, nagu ta ütles, sest siis pidi seal ju isegi meri ära jäätuma! Jube! (tema sõnad) :) Lahkusime äärmiselt rõõmsas meeleolus ja kuigi maja ise midagi erilist polnud, siis tasus seal käimine ennast ikkagi kuhjaga ära. Tuju oli veel terve päeva hea!

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu! Päike paistis ja sooja oli ca 15 kraadi. Kalle avastas, et meil on veel käimata sellises põnevas muuseumis nagu seda on Horniman Museum, kus on vaatamiseks üles seatud näitus mütoloogilistest koletistest. Mõeldud, tehtud! Ma pean juba etteruttavalt ütlema, et see on esimene Londoni muuseum, mis on normaalse suurusega. Me jõudsime kogu väljapaneku üle vaadata ja midagi ei jäänud kripeldama. Kõigepealt läksimegi neid müütilisi monstereid vaatama. Need olid ikka väga lahedad. Kõigepealt oli ühe sarvega valge hobune (Unicorn), siis mingi elukas, kellel oli lõvi pea, selja peal oli kitse pea ja sabaks oli madu. Edasi tulid lohe, lumeinimene, tulnukas ja kõige hirmsam – kükloop. Kõik kujud olid justkui päris, nad isegi liigutasid ennast. Kõige jubedam oli kükloop-mees. See oli suur, ühe silmaga, metsiku välimusega ilmatu suur mees, kes järas mingit konti ja kelle suu ümbrus oli verine. Robile ta ei meeldinud, nii et lähmale, kui 5 meetrit, ta temast ei läinud. Me küll selgitasime, et see ei ole päris, aga Robi ikkagi ei hakanud seda igaks juhuks lähemalt uurima. Rohkem neid müütilisi olendeid ei olnudki, aga polnudki vaja, sest sellest piisas täiesti. Muuseumis oli veel teisigi näitusi. Näiteks üks suur ruum oli täis kõikvõimalikke muusika-instrumente, kus sai ise ka mõnda pilli katsetada. Siis oli seal päris uhke topiste kollektsioon ja muuseumi keldrikorrusel asus akvaarium, kus oli päris palju erinevaid akvaariume kõikvõimalike kaladega. Me oleme päris tihti erinevates kohtades kalu vaatamas käinud, aga seal nägime esimest korda sellist veidrat kala (või elukat), nimega Frogfish (ehk siis konnkala). See oli väga veider tegelane, nahk oli sellel nagu korall, suu nagu konnal ja saba ja uimed nagu kalal. Täielik müstika, milliseid elukaid olemas on. Muuseumi ümber oli väga ilus aed. Hetkel seal veel väga palju lilli ei õitsenud, kõigest krookused, natsissid ja lumeroosid, aga seal oli näha päris palju roose ja muid lilli, mis alles alustavad õitsemist, nii et suvel on seal kindlasti ekstra ilus. Kuna muuseum asub väga kõrgel kohal, siis avanes sealt ka võrratu vaade Londonile. Aias oli veel suur puur, kus elasid kanad ja kuked. Kuke kiremine meenutab mulle alati Elvat, kus asub minu vanemate suvekodu ja kus naabrimees Aresi kanu ja ühte kukke peab. Lesisime Kallega pargipingil, lapsed jooksid ja tegid lärmi ja veidi eemal kires kukk. Panin silmad kinni, päike soojendas mu nägu ja mul tekkis täpselt selline tunne nagu oleks suvi ja ma oleksin Elvas. Nii hea ja soe tunne! 

 

Õnnelike tervitustega!