Laupäeva õhtul saabus meile külla Kalle õde Triinu ja et kõik päevad ainult Oxford Street’i vaatamisväärsustega tutvudes ei mööduks, siis sai pühapäev veedetud väga kultuurselt. Esimene plaan oli külastada St Pauli katedraali, aga et seal toimuv orelikontsert, mida me kuulata kavatsesime, algas alles kell 16.45, siis seadsime esmalt sammud katedraalist kohe üle jõe asuvasse moodsa kunsti muuseumisse Tate Modern.
Tate Modern asub vanas elektrijaamas ja kollektsioonid on vaatamiseks välja pandud lausa 88 eri ruumi. Loomulikult me kõiki neid läbi ei jõudnud käia, seda oleks ühe pärastlõuna jaoks ikka liiga palju.
Ma ütleks, et näitus oli huvitav. Ma olen alati arvanud ja arvan ka edaspidi, et selleks, et kunstnikuna läbi lüüa tuleb kõigepealt teistele selgeks teha, et sa oled KUNSTNIK. Kui oled selle raske ülesandega hakkama saanud, siis võid teha ükskõik mida, kõik ahmivad õhku ja plaksutavad käsi. Mõned näited nähtud näituselt – seina ääres seisev pulk, mis on triibuliseks värvitud; hunnikusse lükatud porolooni-ribad; känd; hunnik kaltse jne. Et nähtust õiget kunstielamust saada, kulus meil Triinuga kummalgi pokaal punast veini ja siis hakkas juba looma ja me hakkasime juba aru saama, kui sügavmõtteline võib olla pulk, mis on toetatud seinale või kriips, mis on tõmmatud valgele paberile. Kogu näitus õnneks päris nii ekstreemne polnud, paar-kolm maali olid täitsa ilusad. Suur osa ühest korrusest oli pühendatud nõuka-aegsetele plakatitele, aga need meid eriti ei erutanud. Agnes sai ainult natuke haritumaks, sest nüüd ta teab, millised nägid välja Lenin ja Stalin. Pettunud me näituses väga ei olnudki, me aimasime, mis meid oodata võib, aga rohkem ma sinna küll enam ei viitsiks minna ja sõpradele soovitaks ka teinekord pigem Rahvusgaleriid. Seal on ikka midagi hingele ka.
Peale tohutut kunstielamust läksimegi St Pauli katedraali. Kalle ja Robert jätsid kunstisaali külastuse vahele ja liitusid meiega alles katedraalis. Pühale Paulile pühendatud kirik on sellel kohal olnud juba alates aastast 604, aga see on mitmel korral maha põlenud. Viimane versioon katedraalist valmis 1708 aastal ja see on tehtud Sir Christopher Wreni jooniste järgi. St Pauli katedraal on Inglismaa esimene protestantlikuks katedraaliks ehitatud kirik. Seal abiellusid 1982 aatal prints Charles ja Diana. Nii palju, siis ajaloost.
Hoone on võimas! Ma ei olnud nii uhkes katedraalis veel kunagi käinud. Selle kuppel on 111 m kõrge ja pidi kaaluma 65 tuhat tonni ja on seega üks suurimaid maailmas. Katedraal on juba väljast aukartustäratav, sees aga pole lihtsalt sõnu. Kõik särab ja sätendab ja muud sõna, kui võimas, ei oskagi selle kohta öelda. Kui me kohale jõudsime, siis oli kontsert just alanud, nii et kiirustasime kohtadele ja jäime nautlema. Isegi Robert kuulas suu ammuli. Millised helid seal kõlasid! Vahepeal tundus, et muusika tungis otse läbi su keha,siis jälle kostus kuskilt kaugelt ja siis tungis jälle võimsalt esile. Uskumatu, milliseid helisid saab oreliga luua ja uskumatu, et seda kõike suutis mängida ainult üks mees. Kontsert kestis umbes 20 minutit ja ega vist rohkem polekski vaja olnud. Elamus oli täiuslik! Kontserdid toimuvad seal igal pühapäeval ja on täiesti tasuta, nii et kellel siiapoole asja, siis mina soovitaksin kindlasti seal ära käia. See on võrratu!
Esmaspäeva hommikul, peale seda, kui olime Robi lasteaeda viinud, läksime Triinuga Covent Gardeni turule. Huvitav on teada, et seal asub Londoni esimene planeeritud väljak ja selle autor on Inigo Jones, kes sai sellega hakkama 17.sajandil. Covent Gardenis on asunud turg juba 300 aastat ja sellele paigale mõeldes on kirjutatud Lerneri ja Loewe’i muusikal „Minu veetlev leedi“.
Jõudsime turule juba enne kella 10 hommikul, aga juba siis oli seal sagimist palju. Enamasti müüdi igasugust träni – ehteid, vanu rahasid, nipsasjakesi ja nõusid. Müüd ka maale ja riideid. Nagu Triinu tabavalt ütles, siis on inglased vist juba aegade algusest suured ostuhullud olnud, kuidas muidu nii palju kõiksugust vanaaegset pudi-padi turule sattuda oleks saanud. Turul mängis ka väike viiuliorkester, viis viiuldajat ja üks kontrabassimängija. Nende muusika lõi paigale kuidagi eriti mõnusa atmosfääri, nii et kuigi ilm oli külm ja tuuline, siis oli hinges kuidagi soe tunne. Turult jalutasime mööda mõnusaid kõrvaltänavaid Sohosse ja sealt edasi poodlemistänavatele, et teha tutvust Londoni uusimate trendidega ja tungelda koos tuhandete inimestega poode pidi osteldes, andmaks oma panus, et ka 100 aasta pärast oleks põhjust pidada taolisi vanakraami turge nagu me Covent Gardenis hommikul nägime.
Rõõmsate tervitustega!
Tate Modern asub vanas elektrijaamas ja kollektsioonid on vaatamiseks välja pandud lausa 88 eri ruumi. Loomulikult me kõiki neid läbi ei jõudnud käia, seda oleks ühe pärastlõuna jaoks ikka liiga palju.
Ma ütleks, et näitus oli huvitav. Ma olen alati arvanud ja arvan ka edaspidi, et selleks, et kunstnikuna läbi lüüa tuleb kõigepealt teistele selgeks teha, et sa oled KUNSTNIK. Kui oled selle raske ülesandega hakkama saanud, siis võid teha ükskõik mida, kõik ahmivad õhku ja plaksutavad käsi. Mõned näited nähtud näituselt – seina ääres seisev pulk, mis on triibuliseks värvitud; hunnikusse lükatud porolooni-ribad; känd; hunnik kaltse jne. Et nähtust õiget kunstielamust saada, kulus meil Triinuga kummalgi pokaal punast veini ja siis hakkas juba looma ja me hakkasime juba aru saama, kui sügavmõtteline võib olla pulk, mis on toetatud seinale või kriips, mis on tõmmatud valgele paberile. Kogu näitus õnneks päris nii ekstreemne polnud, paar-kolm maali olid täitsa ilusad. Suur osa ühest korrusest oli pühendatud nõuka-aegsetele plakatitele, aga need meid eriti ei erutanud. Agnes sai ainult natuke haritumaks, sest nüüd ta teab, millised nägid välja Lenin ja Stalin. Pettunud me näituses väga ei olnudki, me aimasime, mis meid oodata võib, aga rohkem ma sinna küll enam ei viitsiks minna ja sõpradele soovitaks ka teinekord pigem Rahvusgaleriid. Seal on ikka midagi hingele ka.
Peale tohutut kunstielamust läksimegi St Pauli katedraali. Kalle ja Robert jätsid kunstisaali külastuse vahele ja liitusid meiega alles katedraalis. Pühale Paulile pühendatud kirik on sellel kohal olnud juba alates aastast 604, aga see on mitmel korral maha põlenud. Viimane versioon katedraalist valmis 1708 aastal ja see on tehtud Sir Christopher Wreni jooniste järgi. St Pauli katedraal on Inglismaa esimene protestantlikuks katedraaliks ehitatud kirik. Seal abiellusid 1982 aatal prints Charles ja Diana. Nii palju, siis ajaloost.
Hoone on võimas! Ma ei olnud nii uhkes katedraalis veel kunagi käinud. Selle kuppel on 111 m kõrge ja pidi kaaluma 65 tuhat tonni ja on seega üks suurimaid maailmas. Katedraal on juba väljast aukartustäratav, sees aga pole lihtsalt sõnu. Kõik särab ja sätendab ja muud sõna, kui võimas, ei oskagi selle kohta öelda. Kui me kohale jõudsime, siis oli kontsert just alanud, nii et kiirustasime kohtadele ja jäime nautlema. Isegi Robert kuulas suu ammuli. Millised helid seal kõlasid! Vahepeal tundus, et muusika tungis otse läbi su keha,siis jälle kostus kuskilt kaugelt ja siis tungis jälle võimsalt esile. Uskumatu, milliseid helisid saab oreliga luua ja uskumatu, et seda kõike suutis mängida ainult üks mees. Kontsert kestis umbes 20 minutit ja ega vist rohkem polekski vaja olnud. Elamus oli täiuslik! Kontserdid toimuvad seal igal pühapäeval ja on täiesti tasuta, nii et kellel siiapoole asja, siis mina soovitaksin kindlasti seal ära käia. See on võrratu!
Esmaspäeva hommikul, peale seda, kui olime Robi lasteaeda viinud, läksime Triinuga Covent Gardeni turule. Huvitav on teada, et seal asub Londoni esimene planeeritud väljak ja selle autor on Inigo Jones, kes sai sellega hakkama 17.sajandil. Covent Gardenis on asunud turg juba 300 aastat ja sellele paigale mõeldes on kirjutatud Lerneri ja Loewe’i muusikal „Minu veetlev leedi“.
Jõudsime turule juba enne kella 10 hommikul, aga juba siis oli seal sagimist palju. Enamasti müüdi igasugust träni – ehteid, vanu rahasid, nipsasjakesi ja nõusid. Müüd ka maale ja riideid. Nagu Triinu tabavalt ütles, siis on inglased vist juba aegade algusest suured ostuhullud olnud, kuidas muidu nii palju kõiksugust vanaaegset pudi-padi turule sattuda oleks saanud. Turul mängis ka väike viiuliorkester, viis viiuldajat ja üks kontrabassimängija. Nende muusika lõi paigale kuidagi eriti mõnusa atmosfääri, nii et kuigi ilm oli külm ja tuuline, siis oli hinges kuidagi soe tunne. Turult jalutasime mööda mõnusaid kõrvaltänavaid Sohosse ja sealt edasi poodlemistänavatele, et teha tutvust Londoni uusimate trendidega ja tungelda koos tuhandete inimestega poode pidi osteldes, andmaks oma panus, et ka 100 aasta pärast oleks põhjust pidada taolisi vanakraami turge nagu me Covent Gardenis hommikul nägime.
Rõõmsate tervitustega!
4 comments:
Sõnulseletamatult hea lugu! Istun siin ja naeran , kuidas te moodsat kunsti nautisite ja sellest ühtteist taipamagi hakkasite. Olen kindel, et selline kunst on loodud samuti veini või muu sellesarnase toetusel.Aga kunstnikuks hakkamine käib täpselt nii nagu sa arvad.See, et mõtled 100 aastat ette Covent Gardeni turu täitmise peale, on superidee. See annab ju shoppamisele moraalse õigustuse. Oleme päästetud! Tervitused Eva sõbralt.
Eva sõber - nii lahe ja hoogne kommentaar! See tegi mu tuju kohe eriti heaks! Aitäh!
Ma arvan, et sul on nende kunstnike osas tuline õigus. Kaine peaga oleks sellist jama väga raske välja mõelda ;)
Hurraaa! Elagu moraalsed shopahoolikud :)
Palju tervitusi Sulle!
Nonii, mina asun Covent Gardeni turu poole kohe teele...
Juc - super! Kohtume siis seal ;)
Post a Comment