Jaanipäevast jalkani

Kaugemalt tundub kodumaa ja selle traditsioonid eriti armsad. Justkui selle väite kinnituseks oli meie selle aastane jaanilaupäev eriti rahvuslik ja tore. Inglismaal mingit sellelaadset püha pole ja sellest tulenevalt ei ole siin ka selleks puhuks antud vaba päeva, mis on väga alatu, sest ega pidu ju pidamata ei jää ja nii on järgmisel päeval üsna raske tööle ja kooli minna. Aga vaprate päralt on maailm, nii et me ei nurisenud! Täpselt jaanipäeva ajaks jõudis meile külla Axi parima sõbranna Laura pere. Esialgne plaan meid külastada oli neil tegelikult hoopis aprillis, aga siis nullis selle idee ära Islandi vulkaani poolt teele saadetud tuhapilv, mis lennata ei lubanud.  Peale Laura pere olid külas veel meie siinsed head sõbrad Siim ja Riina ja kuna Siimu õde oma perega oli ka neid just külastamas, siis olid nemad ka otse loomulikult meie peole kutsutud. Peolaud oli (arvestades, et asume Londonist) lausa muljetavaldav. Laual olid must leib ja kilu, põdrasuitsuvorst , kartulisalat, Viru Valge, A’le Coq’i ja Saku õlu ja lapsed jõid ehtsat Eesti kalja. Õhtu lõpetuseks sõime veel Riina valmistatud kirjut koera (viis keele alla) ja limpsisime juurde Vana Tallinnat! Laual lehvis Eesti lipp ja plaadilt mängisid Eesti laulud, eesotsas Kukerpillide Jaanipäeva looga. Enam rahvuslikumaks vist minna ei saa! Grillilihal kahjuks Eestiga mingit pistmist polnud, sest Tallegg oma toodangut siia veel ei ekspordi, aga ega maitse vast eriti ei erinenudki. Kahju ainult, et siin väga suurt valikut grillilihasid müügil pole. Eestis on ju nii, et ei poeletid kubisevad erinevas marinaadis lihadest, aga siin midagi sellist pole. Enamasti grillitakse siin vist vorstikesi ja hakklihapihve, sest neid on poodides küll igas esendis, kujus ja tegumoes. Nii, et mul ei jäänudki muud üle, kui ise liha marineerida, mis publiku kinnitusel õnneks hästi välja kukkus. Kuna lapsi oli päris palju (kokku 6), siis korraldasin neile mõned mängud. Elevust olin päris palju! Õhtu edenedes võttis Robi peojuhu ameti enda peale ja pani peale oma lasteaia laulude plaadi ja kutsus kõiki tantsima, mida me ka tegime. Tuli välja, et „Twinkle, twinkle!“ on päris mõnus lugu, mille saatel oma partneri vastu liibuda :) Lõket teha siin muidugi ei tohi, aga õnneks on meil olemas välikamin, kuhu tuli tehtud sai. Kuigi seltskond, kes kokku siin sai, oli väga erinev ja ükteisele alguses enamasti võõras, siis selgus, et kõik sobivad omavahel väga hästi ja õhtu kujunes äärmiselt toredaks ja lõbusaks! Kahjuks sõidavad metrood ainult keskööni, nii et väga hiliste hommikutundideni pidu ei kestnud, mis aga oligi võib olla hea, kui arvestada tõsiasja, et Kallel tuli hommikul tööle ja Axil kooli minna. 

Axi kooli läksin neljapäeval ka mina. Küll mitte hommikul vaid õhtul, sest siis toimus järjekordne ja ühtlasi ka selle aasta viimane arenguvestlus. Kuna Robertit kellegi hoolde jätta ei olnud ja kuna Laura oli tulnud Axile külla, siis läksime seekord vestlusele eriti suure seltskonnaga. Kiirustasime kooli poole ja meie ees ruttasid kaks mustanahalist naist. Nende samm oli üsna kiire, nii et ma olin veendunud, et nad lähevad ka kooli. Robert oli veel natuke hädas, et nad tal jalus olid ja et ta nendest oma tõukekaga mööda ei saanud kimada. Kõndisime siis kooli poole ja ajasime omavahel juttu, kui äkki üks nendest mustanahalistest prouadest selja taha vaatas ja sulaselges eesti keeles ütles: „Tere, kuidas läheb?“ Olime täiesti jahmunud ja ütlesime, et aitäh küsimast, et täitsa hästi ja uurisime muidugi, et kuidas nad eesti keelt oskavad. Tuli välja, et üks nendest naisterahvastest on Axi klassivenna ema ja nad on paar aastat, seoses töölähetusega, Eestis elanud. Teine naine ütles aga, et tema elab juba 12 aastat Eestis, täpsemini Raplas ja tema oskas juba väga hästi eesti keelt. On ikka naljakas maailm küll! Imesid sünnib igal sammul! Prouad ise olid väga vaimustatud ja ütlesid, et nad kohe mõtlesid, et üllatavad meid, kui meid eesti keeles kõnetavad ja et meie näod olid olnud igatahes vaatamist väärt :)

Kooli jõudsime niisiis väga lõbusas tujus. Seekord olid vestlused sätitud kolme-nelja suurde ruumi, kus siis õpetajad väikeste lauakeste juures õpilasi ja nende  vanemaid vastu võtsid. Kella-ajad olid enne kokku lepitud, nii et väga suurt ootamist ei olnud. Näppu anti ka hinneteleht, mis siin asendabki tunnistust ja see oli seekord eriti huvitav, sest lisaks hinnetele oli lehel ka üks lahter kommentaari kohta, kus siis öeldi, kuidas laps tundides hakkama saab ja teine lahter, kus oli soovitused, mida paremini teha, et veel tublimaks saada. Ma ei hakka siin üksipulgi lahkama, mida õpetajad Axi kohta rääkisid, ütlen lihtsalt, et ta on ikka supersuper tubli ja iga ema unistuste laps! Ausalt! Ma olen ta üle hiiglama uhke! Peaaegu kõigiks hinneteks oli 1 ja vaid paar 2-te lipsas sisse. Oh, nii naljakalt kõlab! Nagu te vist aru saate, siis 1 on siin kõige parem hinne ja 5-t ei taha keegi saada ;) Õpetajad kiitsid Axi pühendumust ja seda, et tal on alati kodused tööd korralikult tehtud ja et ta töötab tunnis alati hoolsalt kaasa ja et ta saab teiste lastega hästi läbi ja oskab meeskonnas töötada nii liidri, kui liikmena ja et neil on lausa au olla tema õpetaja! No kas saab veel paremini öelda! Ma olen tõesti vaimustuses! No eks ma tean ise ka, et Ax tubli on, aga kui ikka õpetajad sulle silma sisse vaatavad ja seda kinnitavad, siis on ikka uhke tunne küll. 

Reedel võttis Agnes Laura kooli kaasa, nii et Laura sai osaleda kõigis Agnese tundides. Maru äge kogemus, sest siin käivad asjad ikka üsna palju teistmoodi, kui Eestis. Oligi ehk hea, et tuhapilv Laural aprillis siia ei lasknud tulla, sest sel ajal oli Axil koolivaheaeg ja kooli minemise lõbu oleks ära jäänud. Agnes pidi selleks, et Laura kooli saaks minna, päris kõvasti lobitööd tegema ja direktorilt nõusoleku saama, nii et Ax tegeles selle teemaga lausa kaks päeva. Laurale jäi koolist väga hea mulje. Ta ütles, et õpetajad on kuidagi palju lahedamad ja osavõtlikumad ja et lapsed olid ka toredad olnud. Kõik olid Laurast suures vaimustuses olnud ja imestanud selle üle, kuidas eesti keel kõlab. Nad polegi ju varem eesti keelt kuulnud, sest ega Agnes üksi ju eesti keeles ei räägi. Axil oli ka hea meel, et sai sõbrannale nii toreda päeva korraldada. 

Laupäeva hommikul käisime Robi uues koolis korraldatud laadal. See oli päris lõbus üritus ja ma arvan, et tasuks ka Eesti koolides tegemist. Ma tean, et Laagri koolis oli juba sellel aastal sarnane üritus olnud, mis on igati vahva! Sissepääs laadale maksis igale täiskasvanule 1 nael. Laadaplatsile (ehk siis kooli õue) jõudes hakkasid esimese asjana silma väiksed loomad, kes olid toodud lastele uudistamiseks. Esindatud olid väiksed kitsed, poni, jänesed ja pardipojad. Kes loomi lähemalt tahtis vaadata ja sööta, see pidi maksma 50penni. Sellisel üritusel on see hea külg, et üldse pole kahju raha kulutuada, sest kogu tulu läheb ju kooli heaks, nii et omamoodi tegeled ju annetamisega. Edasi oli väljakule sätitud jalgpallivärav, kust ei puudunud ka väravavaht. Jällegi väikse tasu eest, said soovijad proovida, kas saavad palli väravasse lüüa ja ilmselt järgnes heale sooritusele ka auhind. Meie ei näinud, et keegi oleks palli sisse saanud. Väravavaht oli päris osav. Kooli sisehoov aga lausa kihas tegevustest! Sinna olid välja pandud toidumüümise letid, joogiletid (müüdi ka õlut ja veini) ja seal korraldati ka hulgaliselt erinevaid mänge ja õnneloose. Üks õnneloos nägi välja selline, et maksnud 50 penni, said loa liivakastis kaevata. Robert kaevas kohe mõnuga ja leidis liiva sees suure pudelikorgi. Tuli välja, et see on üks peaauhindadest. Kork tuli anda korraldaja kätte ja siis sai endale auhinna valida. Robert valis lego! Nii nutikas mõte niimoodi õnneloosi korraldada! Teine lahe mäng oli selline, et välja oli pandud neli suurt fotot mingist jalgpalli situatsioonist, aga pall oli pildilt ära kustutatud. Jällegi 50 penni eest said krõpsuga jalgpalli asetada pildil sinna, kus sa arvasid, et pall võis olla. Õige vastuse korral oli võimalik võita palle või täispuhutavaid haamreid. Meie (või õigemini mina) õigesti ei arvanud, nii et pidime leppima lohutusauhinnaga, mis oli kas väike kommipakk või võtmehoidja. Jällegi nii vahva! Siis oli seal veel õnneratas, mida keerutades võis võita õige magusaid auhindu ja mingi paadi õngitsemise üritus, veel erinevaid sorti õnneloose jms. Siis müüdi seal veel valgeid pluuse, kuhu peale sa said ise midagi maalida, võisid lõbutseda rodeo härjal (mitte muidugi päris) ja neid tegevusi oli seal ikka veel ja veel. Kohal olid ka näomaalijad ja Robi lasigi endale näkku  maalida ägeda motiivi, kus otsa ees oli välgu sähvatus ja põskedel punased kujundid. See valik avaldas teistele poistele suurt muljet, nii et kõik järjekorras seisnud poisikesed tahtsid endale samasugust nägu saada. Robi on ikka trendilooja! Lõbutsesime laadal päris kõvasti ja jätsime koolile päris palju raha ja tundsime, et oleme hea asjaga hakkama saanud :)

Pühapäeval oli ilm nii palav (sooja oli üle 30 kraadi), et ega me midagi väga teha ei viitsinudki. Lesisime niisama aias ja tundsime elust mõnu. Päeval vaatasime muidugi õnnetut Inglismaa-Saksamaa jalgpalli kohtumist. Nii kahju oli! See värav, mida ei loetud, ajas ikka hullult närvi, aga no mis sa teed! Saksamaa oli ikka Inglismaast kõvasti parem, nuta või naera. Kui kuumus õhtul juba vaibuma hakkas, siis läksime ratastega sõitma ja no nii palju kurbe ja purjus nägusid, kui pühapäeva õhtul, pole ma veel mitte kunagi varem näinud. Uudistes näidati kuidas keegi oli oma Inglismaa lipule peale kritseldanud, et „Lipp müüa!“ ja kui me eile Robertiga lasteaiast tulles „Õhupallipoest“ läbi läksime, siis ütles meie sõber õhupallipoetädi ka, et ta kiskus kohe hommikul kõik lipud ja pallid ja muud jalgpalliga seonduvad meened kõik aknalt ära. Oh õnnetust küll! Täielik rahvuslik tragöödia! 

Meil tasub aga pöialt hoida, sest meie Kaia on Wimbledonis lausa ajalugu tegemas! Pöidlad pihku! 

 

Tohutute tervitustega!