Üks nädal Eesti jõuluni

Kord ämblik ehtis jõulupuu...

Minuga on jama lugu. Ma ei tea, kas see on gripp või lihtsalt mingi karm viirus, aga igal juhul pole mu olemine suurem asi. Pühapäeval oli meil imeilus päikseline ilm. Kraamisime Robertiga aeda (kui tõele au anda, siis Robi harjutas küll enamuse ajast tennise serve). Pärast käisime veel natuke linnapeal ja kohvikus ja isegi õhtusöögi jõudsin valmis teha, kui äkitselt hakkasid kõik kondid valutama. No nagu oleks läbi pekstud! Täiesti arusaamatu. Ei läinud kaua aega, kui kohal oli ka palavik ja mitte mingi ninnu-nännu 37.2 vaid ikka korralik 39.4 Väga alatu! Tundsin ennast täiesti reedetuna. Sellist asja ei ole minuga juba iidamast-aadamast juhtunud, et mul palavik oleks. Nüüd on köha ka kohal. Tobe lugu. Me pidime homme Kalle töökoha jõulupeole minema ja mul on tunne, et see pidu jääb ka sellel aastal ära. Eelmisel aastal oli meil Kallega mõlemal selle peo ajal suur nohu ja köha ja otsustasime peo vahele jätta. Kleit seisab endiselt, sildid küljes ja puha. Tahtsin seda selle aasta peoks selga panna, aga võta näpust! Jälle jääb minemata! Täiesti selline tunne nagu kleidil oleks mingi needus peal. No tegelikult ma seda ei usu, sest ma ostsin selle kleidi tavalisest poest, mitte kaltsukast, aga mine sa tea. Kuna siin on riiete ja kõige muu poodi tagasi viimine ääretult lihtne, siis pidid mõned kavalpead tegema nii, et ostavad endale riided, käivad peol ära ja siis viivad asja poodi tagasi. Igaks juhuks tegin kleidile puhastus-tseremoonia. See käib nii, et paned küünla põlema ja võtad asja, mida sa nö puhastada tahad ja tõmbad selle küünla leegi kohal ühelt poolt teisele (ettevaatust, et asi põlema ei  läheks) ja ütled: „Endise omaniku hing ja haigused, võite minna!“ Siis on kõik korras. Seda on hea teha näiteks kaltsukatest ostetud asjadega. Ma ju võiks punnitada ja ennast tablettidega üles turgutada ja ikkagi peol ära käia, aga ma arvan, et pole mõtet. Parem mitte riskida. Juba esmaspäeval lähme ju Eestisse ja see reis lihtsalt peab toimuma! Pealegi oleme me olnud nii jõuludesse haaratud, et üks pidu ees või taga, vahet pole.

Roberti koolis toimusid eelmisel teisipäeval ja kolmapäeval jõuluetendused, kus Robil oli täita ingli roll. Kalle kahjuks töö tõttu vaatama minna ei saanud (etendus toimus hommikul kell 10!) ja Ax oli koolis, nii et käisin meie kambast üksi. Teisipäevasele etendusele võisid minna ka väiksemad õed ja vennad ja ma mõtlesin, et eelistan vaiksemaid pealtvaatajaid ja läksin kolmapäeval. Robert kommenteeris peale teisipäevast etendust, et ma olin õige otsuse teinud, sest üks titt oli terve aja röökinud, nii et isegi raske oli olnud esineda. Etendati muidugi Jeesukese sündi. Lugu oli lühidalt sellest, kuidas suur täht, mis pidi kolmele kuningale teed näitama, ei suutnud särada ja kuidas siis teda särama püüti panna. Lõpuks see muidugi õnnestus. Laste etendused on alati hiiglama lõbusad. Lapsed on nii vahetud ja elurõõmsad. Kahjuks seisis Robi tagumises reas, nii et ma sain temast ainult eriti uduseid pilte ja ei hakka neid siin jagama. Roberti esinemise hirm on õnneks üle läinud ja ta teatas, et ta oli lausa kaifinud seda etenduses osalemist.

 

Laupäeval toimus Londonis eestlaste jõuluturg. Otsustasime ka Axiga vaatama minna, mida head pakutakse. Meil läks aga meelest ära, et eestlased on ju alati alguseks kohal ja kui meie paar tundi enne turu lõppu kohale jõudsime, siis oli peaaegu kogu hea kraam juba otsas. Lootsin saada sinepit ja mädarõigast, aga ei midagi. Piirdusime Kellukese limpsi ja kolme väikse Kalevi šokolaadi ostmisega.  Saime ka kausikese imehead seljankat, mis maitses nagu päris. Õlut, viina ja siidrit oleks ka võinud osta, aga et minu meelest maitseb siinne õlu täpselt sama hästi, kui Eesti pruul (vabandan Eesti õllesõprade ees), siis ma ei hakanud seda ostma.  Väga kaua me jõuluturul ei olnud ja läksime hoopis linnapeale jalutama. Kõigepealt käisime St Pauli Katedraalis, kus sattusime kuulama jumalateenistust. Ilus oli. Kõigepealt laulis koor ja siis pidas naispastor jutlust. Ta rääkis väga hästi ja puudutas kõike päevakohast. Ka USAs toimunud hirmsat koolitulistamist. Ihukarvad tõusevad siiani püsti, kui ma sellele mõtlen. Tegelikult ei tahagi mõelda. Pastor palus palvetada nende hingekeste eest, kes selle hirmsa teo tagajärjel nüüd teises ilmas on ja palus palvetada ka nende eest, kes seda õudust pealt nägid ja peavad selle mälupildiga kogu ülejäänud elu elama. Ma ei osanudki niimoodi mõelda. Mõtlesin pigem peredele, kes selle hirmsa olukorraga leppima peavad, aga tõesti, seda hirmsat veretööd pealt näinud inimeste unenägusid saadavad need õudused ilmselt kogu elu. Väga hirmus. Kuulsin täna raadiost, et seda kooli ilmselt enam ei avatagi. Ma arvan, et see on õige otsus. Kuidas sa saad öelda lapsele, et ole hea ja mine nüüd kooli ja katsu see lugu unustada. Pole midagi! No ei saa ju!? Uhh, hirmus, hirmus!

Ax püüdis raamatud pildile

St. Pauli Katedraali juurest jalutasime üle jõe ja siis mööda South Walk’i London Eye poole. Rahvast oli nagu murdu, nii et jalutamise asemel me tegelikult pigem trügisime. Meile ootamatult jõudsime äkitselt vanade raamatute väljamüügile. Olime suures elevuses, aga kui hindu hakkasime vaatama, siis kadus ostmise isu ära. Kohe näha, et kesklinn. Ma saan oma kodukaltsukatest raamatud vähemalt poole odavamalt kätte. Nii, et ost jäi tegemata, aga põnev oli vaadata ikka. London Eye läheduses avatud jõuluturust läksime juba ringiga mööda. Rahvamassides tunglemine pole ikka meie meelistegevus. Lausa naljakas on mõelda, et hiinlaste meelest pidi London olema nii mõnusalt inimtühi :)

Nädala pärast mekime juba maitsvaid jõuluroogasid ja üks õige Eesti jõulupidugi on selleks ajaks juba peetud! Ilm tundub tulevat lendamiseks soodne ja Eestis on lumi, lumi, lumi!!! Ei jõua ära oodata!

Rõõmsate tervitustega!