Friday 5 April 2013

Imeline Šotimaa

Mul on tunne, et ma leidsin oma elu armastuse või no tegelikult oma teise elu armastuse, sest esimest kohta hoiab endiselt Kalle ;) Ärge nüüd arvake, et ma olen hakanud eriti vallatut elu elama ja monogaamiast loobunud. Asi on palju lihtsam! Ma armusin Šotimaasse! Enne meie reisi hirmutasid inimesed seal valitseva hirmsa ilma eest ja kuigi avaldati lootust, et ehk meil veab, siis enamus tundis meile siiski juba ette kaasa selle koleda, vihmase ja külma ilma tõttu, mis meile seal üsna kindlasti osaks peaks saama. Mina lugesin mõttes justkui mantrat, et oleks ilm meie reisi ajal kuiv ja päikseline. Tundus, et minu mantrast oli kasu, sest esimesed vihmapiisad langesid siis, kui me oma autonina kodu poole pöörasime. Kogu ülejäänud aja paistis päike! Uskumatu, aga tõsi! Paistis, et Šotimaa armastas meid sama palju nagu meie tedagi. 


Oma reisi alustasime aga hoopis Inglismaal asuvast Lake District’i rahvuspargist, kus me veetsime esimese öö. Ma olin kuulnud, et Lake District on väga ilus kant, aga ikkagi tuli selle ilu mulle üllatusena. Ma poleks osanud oodata nii uhkeid mägesid, armsaid järvi ja ilusaid linnakesi. Eriti äge linn oli Windermere, kust me küll ainult läbi sõitsime, aga mis oma lahedate kitsaste tänavate ja ilusate majadega hinge jäi. Öö veetsime Carlisle linnas, üsna Šotimaa piiri lähedal. 
Lake District 



Glenridding, Lake District'is






Hommikul sõitsime Edinburghi. Juba esimesest hetkest alates hakkas see linn meile meeldima. Inimesed olid rõõmsameelsed ja rääkisid naljakat inglise keelt, millest oli väga raske aru saada, aga seda lõbusam meil oli. Üritasime isekeskis šoti aktsenti järele teha, aga no ei õnnestunud. Isegi Ax, kes on meie pere aktsendimeister, jäi sellega jänni. Ekskurseerisime kindluses (väga äge!) ja kolasime linnapeal ja nautisime linnas valitsenud inimtühjust.
Edinburghi kindlus


Edinburghi kindluse seest vaates

Kohustuslik foto torupillimehest
 
Edinburgh


Peale Edinburghis veedetud ööd siirdusime vallutama Šotimaa kauneimaid paiku. Esimeseks sihtpunktiks Invernessi linn, mis on Highlandi pealinn. Tegelikult ei olnud linn ise niivõrd oluline kui see, mida teel sinna teha.
Kõigepealt käisime Glamis Castle’t vaatamas. See on uhke üle 600 aasta vanune loss, mis on juba alates 14.sajandist kuulunud perekonnale, mille üks võsusid oli praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Lossis sai ringi käia ainult giidi juhendamisel, aga see oligi tore, sest nii sai maja ajaloo ja selle elanike kohta palju rohkem teada. Hiljem panime tähele, et Glamis Castle on ka Šoti 10-naelase rahatähe peale joonistatud. Minu meelest on väga lahe, et Šotimaal on võrreldes Inglismaaga hoopis teistsugused naelad. Sularaha pole meis vist veel kunagi nii suurt elevust tekitanud. 
Glamis Castle ehedal kujul

 
Glamis Castle 10-naelasel rahatähel


Peale Glamis Castle külastust sõitsime mere äärde, Stonehaveni linna lähistel asuva Dunnotar Castle varemete juurde. See loss oli mõttes filmimeestel, kui nad alles hiljuti kinodes jooksnud multika Brave (e.k Vaprake) lõid. Varemed asuvad otse mere kohal kõrguval kaljul.  Lossi me minema ei hakanud vaid jalutasime seal niisama ringi ja nautisime hingematvalt ilusaid vaateid. Õhtuks jõudsimegi Invernessi. Linn on täitsa kena, aga ei midagi väga erilist. Tore on see, et läbi linna voolab jõgi, mis minu meelest alati linnadele oma erilise võlu annab. Poodlemise hulludele meeldiks seal linnas kindlasti väga, sest poodlemisetänavaid paistis seal olevat lausa hulgi. 
Dunnotar Castle

Siis algas aga meie reisi kõige ilusam osa! Kõigepealt läksime otsima Loch Nessi koletist. Selleks sõitsime Urquhart Castle varemete juurde, kus on ka külastuskeskus ja kust peaks olema koletist kõige parem vaadata/otsida. Robert oli enam-vähem kindel, et midagi koletise sarnast jäi talle silma küll. Mina kuulsat elukat ei näinud, aga mulle piisas ka vaadetest mägedele ja järvele, et kaif saada. Ma mõtlen, et maru lahe oleks kunagi Šotimaale jõekruiisile minna. Merel kruiisida pole üldse huvitav, sest kaldaid pole näha, aga seal mägedel vahel olevatel jõgedel kruiisitaks ma küll hea meelega. 
 
Urquhart Castle ja Loch Ness


Edasi sõitsime vaatama Suurbritannia kõige kõrgemat mäge nimega Ben Nevis (kõrgust 1344m). Kogu see ümbrus kubiseb võrratutest mägedes, mille tipud olid endiselt lumised ja mille jalamil sätendasid mägijärved. No kas saab olla veel midagi kaunimat? Sõitsime Nevis Range Gondola nime kandva gondliga mäkke. Mäel tegutses suusakeskus, aga seal sai ka lihtsalt niisama jalutada ja endasse ahmida täiesti uskumatult ilusaid vaateid. Päike säras ja kuigi mäel oli tuul külm, siis süda hüppas rõõmust ja õnnest. Ma olen ikka täielik vaadete fänn. 
 
Ees paistab Ben Nevis

Vaated Ben Nevise otsast
Robi ja Ax mäge vallutamas
Veel vaateid Ben Neviselt


Meie hotell asus külas nimega Ballachulish, mis asub Glencoe piirkonnas, mida loetakse Šotimaa üheks kõige kaunimaks paigaks. Ma ei ole vist kunagi nii ilusa asukohaga hotellis enne olnud. Maja asus otse järve ääres ja järve kohal kõrgusid uhked mäed. Panime oma asjad hotelli ja läksime hotellist ca 300m kaugusel olevale matkarajale seiklema. Tee viis üsna püstloodis mäkke ja sealt metsa. Küll oli ikka ilus! Hiljem käisime poest läbi ja tegime järve kaldal väikse pikniku. Päike loojus ja paadid sõitsid randa. Täiesti armumise tunne tuli peale! 
 
Seal all paistab Ballachulish'i küla
Kolm matkaselli (Robi ei tunne külma ;)
 
Fotograaf jäi pildile

Õhtul tulevad paadid koju



Hommikul tegime ümbruskonnas veel mõned matkad. Nautisime päikselist hommikut ja kevadist linnulaulu. Siis jätsime mägise Glencoe’ga hüvasti ja võtsime suuna Glasgow’le. Tee peal käisime külas nimega Luss, mida Šotimaad tutvustavas raamatus kirjeldatakse kui imeilusat külakest. No meie seda ilu ei näinud. Meie meelest oli tegemist suhteliselt mõttetu külaga. Mul jäi üldse silma, et Šotimaa külad ei ole eriti ilusad. Majad on igavad ja sellist mõnusat külailu nagu Inglismaal, seal ei ole. Nii, et kes tahab mõnusat külaidülli, siis tasub pigem Inglismaale tulla. Kes aga imeilusat loodust nautida tahab, sellel tuleks minna Šotimaale. 
 
Imeiline Glencoe
Šoti mägiveis
 
Head aega, Glencoe!


Enne veel, kui me Glasgow’sse jõudsime, põikasime sisse Dumbartoni kindlusesse. See on 5.sajandist pärit kindlus, mis asub kõrgel kaljul, mis kuulu järgi on tekkinud vulkaanipurskest. Dumbartonis saab kena trenni, kuna seal on meeletult palju treppe, mida mööda ronida vaateid nautima. Ausalt öeldes olime selleks hetkeks aga juba üsna väsinud ja kuigi vaated olid ilusad, siis tundsime, et piir tuleb ette. Glasgow jäigi meil uurimata, sest toss oli väljas. 
 
Vaade Dumbartoni kindlusest


Mul on hiiglama hea meel, et me Šotimaal ära käisime. See oli minu ammune unistus ja ma ei pidanud pettuma. Tore oleks kunagi suvisel ajal sinna minna ja vaadata, kuidas need pruunid mäed rohelistena paistavad. 

Kallid, musid, pikad paid!


10 comments:

Anonymous said...

Küll sa oled armas, et ei lasknud meil oma reisilugu kauem oodata!Imelised pildid!
Tõesti tore, et te Shotimaal ära jõudste käia ja et veel nii hästi ilmaga vedas. Ühes raamatus oli kirjeldatud ühe Shoti küla elu ja seal mainiti, et neil on suvel ainult üks nädal ilusat päiksepaistelist ilma. Ja sellele lisanduvad musttuhat sääske.Neid viimaseid saime omal nahal kogeda.Meie Shotimaal päikest eriti ei näinud ja Ben Nevise tipp istus sel ajal parajsti pilve sees. Nüüd, tänu teile, saime teada, kus me õieti käisime. Lõbus!
Täna oli hommikul Terevisioonis jutt Eesti Shoti sõprusühingust. Shotlased olid Eestile tartani mustri välja mõelnud ja kinnitanud. Eesti lipu värvid,pluss shoti lipu kitsad puna-kollased triibud. Väga päevakohane teema.
Tervitusi teile kõigile ja erilised kiitused fotograafidele ja roolimehele!
Eva sõber

Juc said...

Wau kui lahe! Tõeliselt maaliline reis teil. Millised vaated!!! Minu lemmikuks sai see Dunnotar, ikka uskumatult lahedasse ja muinasjutulisse kohta ehitatud tein! Aitäh reisi jagamast, sain ka nüüd grammikese Šoti reisi kaasa teha :). Mõnusat kodu nautimist, üürikest, aga siiski! :) Tervitame!

Eva ja CO said...

Eva sõber - mul on hea meel, et ma Sind oma looga rõõmustada sain! Meil on nüüd nii tihe programm, et ma peangi muljed kohe kirja panema, sest muidu tulevad uued seiklused peale ja lood veniksid liiga pikaks :)
Ilmaga vedas meil Šotimaal tõesti hästi. Suvised sääsed on mul üldse meelest ära läinud. Siin ju neid pole. Selles mõttes läks meil siis ikka veel eriti hästi, et oli päike ja sääski polnud :) Ma lugesin, et Ben Nevise tipp pidigi kümnest päevast üheksal pilve sees olema, nii et jälle üks õnnestunud ajastus meie poolt :) Tore, et said nüüd tänu meie piltidele ka selle koha korralikult üle vaadata!
Nii lõbus, et Terevisioonis Eesti- Šoti sõprusühingust juttu oli. Seda tartani mustrit tahaks lausa näha. See, et see uudis niimoodi hommikutelevisioonis oli, oli ikka tõesti huvitav kokkusattumus meie Šotimaa reisiga.
Kiitused on Kallele edasi antud. Ta oli tõesti vapper. Neid kitsaid mägiteid sõita pole üldse nalja-asi, eriti veel, et rool on siinses mõistes valel pool ja et meie pidevalt kilkasime, kui ilus ümbrus on ja kui kahju, et Kalle seda näha ei saa, sest peab teed jälgima.
Päikseliste tervitustega!

Juc - nii tore, et said meiega "kaasa reisida". Šotimaa võlu ongi võrratud vaated. Mäed on ju mujal maailmas ka ilusad, aga kui mäe jalamil sillerdab jõgi või järv, siis teeb see kogu asja kohe eriliselt kauniks.
Dunnotar oli tõesti võimas. Nagu mõni muinasjutu-loss. Ei oskaksi arvata, et päriselt ka selline koht olemas võib olla.
Kodu nautimine käib meil nüüd jah väga hooti, aga seda mõnusam see on :)
Palju tervitusi!

Eestinaine said...

Hea meel lugeda, et teile meeldis Šotimaal ja ilmaga vedas samuti, sest mägismaal on viimastel kuudel olnud erakordselt palju päikest ja sinist taevast. Inglased on siinse ilma suhtes liiga negatiivsed ja virisevad ilma üle.Paljud neist ei tõsta iial jalga Šotimaale just sellesama külma ilma pärast.
Kirjutad, et käisite gondolaga kõrgeima mäe Ben Nevise otsas, aga tegelikult läheb gondola üles Aonach Mor'i, kust hea ilmaga paistab ka Ben Nevis. Selle tippu pääsemiseks peab siiski ise matkama või ronima, aega kuluks umbes 4-4,5 tundi.
Loodetavasti tulete kunagi tagasi Šotimaale, sest ilusat mitmeksesist loodust on siin palju ja ühe põgusa reisiga lihtsalt ei jõua palju haarata.

Eva ja CO said...

pagulane - küll Sa elad ikka ilusas paigas! Ma loodan, et Sa ei ole nende kaunite vaadetega liialt harjunud ja oskad seda ilu endiselt näha. Silm harjub ju nii ruttu ja tihti juhtub, et enam ei märgatagi ilu enda ümber.
No see on siis küll ikka täitsa lõbus lugu, et me arvasime, et käisime Ben Nevise otsas, aga nüüd tuleb välja, et me ei teinud seda mitte :) No mis seal ikka. Igal juhul meil vedas, et mäetipp udus polnud ja vaated (ilmselt siis Ben Nevisele) selged ja uhked olid.
Ma olen täiesti kindel, et ükskord ma tulen Šotimaale veel kindlasti tagasi. Läänepoolne osa Šotimaast jäi ju veel täiesti läbi uurimata ja tuginedes Google'le on see üks äraütlemata kaunis kant.
Tervitades!

enetimm said...

Aitäh reisijuttu jagamast. Usun, et mulle istuks ka see loodus väga. Ehk jõuan kunagi sinnagi ;)
Ilma suhtes olite kindlasti õnnega koos. Mul üks sõber elas mõnda aega seal ning otsustas lõpuks ära tulla. Taevas olevat pidevalt hall ning madal ning meel sünge. Ütles, et ta ei imesta, miks inimesed rohkesti aega kõrtsis veedavad. Mina tavaliselt kuulan kõigi jutte ja ega enne ei usu, kui olen ise järele katsunud. Sõbra kohta pean ütlema, et ta oli vist liiga ära harjunud Toronto päikese ja valgusega, Eesti hallid sügised ja pime talv aga on tal juba ammu meelest läinud :)

Alice said...

Suured tänud nii ilusa ja toreda reisuülevaate eest. Sotimaale tahame kindlasti uuesti minna kui Greta natuke vanem ja jõuab rohkem mööda mägesid ringi tuuritada. Loodus näeb seal tõesti võõratu välja.

Lake District-ku lumiseid nõlvu on nii imelik näha. Oleme seal ise ka käinud aga siis loomulikult ei olnud lumest haisugi :)
Windermere on aga tõesti armas väike linnake. Ega te juhuslikult Beatrix Potter-i muuseumis seal ei käinud? See on üks ülimalt armas koht nii suurtele kui väikestele.

Ilusaid viimaseid reise teile ja peatse kohtumiseni!

Eva ja CO said...

Alice - nii tore, et said endale tuttavat Sotimaa ilu nüüd uuesti vaadata ja meiega kaasa reisida :) Greta võiks jah veel mõned aastad kasvada, et Sotimaast tõelist mõnu tunda.
Me ei peatunud Lake Districtis väga kaua ja Beatrix Potteri muuseum jäi külastamata. Pean aga tunnistama, et olen üsna Beatrix Potter kauge ja polnud temast enne seda Sinu jäetud kommentaari midagi kuulnud. Vaatasin kohe ka muuseumi kodukat ja no ikka ei tulnud midagi tuttavat ette. Tema raamatud ja tegelased on meist millegipärast suure kaarega mööda kõndinud (või tegelikult küll pigem meie neist).
Hästi palju tervitusi! Juba varsti näemegi! Lahe!

Alice said...

No eks see Potter ja tema raamatud olegi VÄGA inglise ,inglise oma :) Muideks ma soovitan sul vaadata filmi 'MIss Potter'. See on väga ilus film ja see on elulugu sellest autorist.

Eva ja CO said...

killuke - ma ei saa aru, kuidas mul Sinu kommentaar kahe silma vahele jäi. Nii piinlik, et mul sellele nüüd nii kaua vastamata oli, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eks?
Mulle ka tundub, et nii head ilma, nii pika aja vältel (5 päeva järjest) ikka Šotimaal tihti ei juhtu olema. Nii, et meil vedas kohe väga!
Tundub küll, et Sinu sõber on Toronto päikese ja valgusega liiga ära hellitatud, et Šotimaa nii masendava paigana tundus. Eestimaa pikk pime aeg võib meile ka üllatusena tulla, sest inimene unustab ju nii ruttu ja peale selle kipud kaugel elades oma kodumaad idealiseerima.
Loodan, et Sul õnnestub ka kunagi Šotimaal ära käia. Ma usun, et Sulle seal meeldiks!