Tuesday 1 June 2010

Lossis ja loomaaias


Oleme nüüd usinasti peaaegu igal õhtul ratastega sõitmas käinud. Lemmik on Richmondi park, mis on ikka nii meeletult suur ja täis nii erinevaid radu, et seal võiks vist terve päeva veeta. Meie oleme enda jaoks avastanud sellise toreda raja, mis viib kõigepealt läbi metsatuka, mida mööda jõuame natuke lagedamale alale, kus kasvab üks ümber kukkunud tamm. Tammele omaselt pole see aga oma elujõudu kaotanud ja kasvab  maa peal külitades edasi. Seal teeme peatuse, sest Robertil on vaja selle puu otsas ronida. Edasi sõidame jäneseid ja hobuseid vaatama. Jänesed elavad seal pargis päris suure karajana ja on endale maa sisse kõvasti auke ja käike uuristanud. Eriti julged nad pole, nii et neile tuleb üsna vaikselt läheneda. Kui keegi just hobustega ei ratsuta, siis on nad ka seal samas oma koplis ja einestavad. Kui jänesed ja hobused on vaadatud, siis sõidame edasi, et otsida üles hirvede kari. Nemad pole alati ühe koha peal ja liiguvad ringi. Aga see pole mingi väike kari, seal on oma 200-300 hirve ja nad ei pelga inimesi üldse vaid uurivad oma suurte uudishimulike silmadega ümbrust ja ei lase ennast mööduvatest jalutajates, ratturitest ja jooksjatest häirida. Kari on jaotunud gruppideks, kus isased on omaette, emased veidi eemal ja varsad koos mõne emasega on veel natuke kaugemal. Mina ikka väga lähedale neile minna ei taha, kuidagi kõhe on. Nad on ikka päris suured loomad ja isastel on ikka päris võimsad sarved. Mõned inimesed käivad küll neid otse nina alt pildistamas. Ma kastuaks ikka zoom’i. Hirved leitud, sõidame edasi. Tee läheb allamäge, mis on tore, aga hiljem tuleb selle lõbu eest maksta pika tõusuga. Noh, hetkel sellele ei mõtle. Mõnus on kihutada! Hiljem, poole tõusu peal, teeme jälle peatuse, sest oleme jõudnud väikse tiigini, kus elab päris palju linde. Tundub, et nad on kuidagimoodi partidega suguluses, aga millises täpselt, seda ei oska öelda. Robert loobib tiiki kive ja meie vaatame, kuidas käib lindude arumelu. See on päris lõbus vaatemäng. Emane lind jalutab nagu muuseas kaldal ja teeb näo, et otsib süüa. Ise aga piilub salaja kogu aeg seljataha, et kas isane ikka tuleb järele. Muidugi tuleb! Isane paistab olevat natuke ähmis, vaatab vilksti siia-sinna, et ega keegi tema pritsessi pihta ei taha panna ja et endast paremat muljet jätta, ajab oma kaelasuled puhevile. Emane lind sulpsab vette. Kibekiiresti järgneb talle isane, ise jälle teraselt ümbrust uurides. Natuke ujunud, tuleb emasel linnul jälle himu midagi kaldalt otsida, isane lind jälle sabas. Ja nii edasi ja nii edasi. Väga lõbus vaatepilt! Kui Robi enam kive visata ei taha või õigemini, kui me oleme teda veennud selles, et ta seda teha ei taha, siis jätkame oma mäkke rühkimist ja oleme varsti tagasi metsatukas, kust me oma ringi alustasime. Terve tagasitee läbi metsatuka läheb kergelt allamäge, mis on väga meeldivaks auhinnaks peale pikka tõusu. Koju jõuame väsinud ent õnnelikena :)

 

Pühapäeval käisime taaskord Troopilises loomaaias, sest Robi tahtis kangesti Kallele ja Agnesele seda vahvat kohta näidata. Kuna tegemist oli puhkepäevaga, siis oli seal ka rahvast oluliselt rohkem ja etendusel näidati natuke teistsuguseid loomi. Sisalikud ja kaimanid (krokodilli sugulased) olid ka seekord olemas, aga tšintšiljade asemel (Axi kurvastuseks) tutvustati meile seekord suurt prussakat, kolmesaja jalaga sajajalgset, kes oli nii pikk nagu mehe käelaba ja siis veel suuri taranteleid, kes nende sõnul väga mürgised pole. Sülle me neist kedagi võtta ei tahtnud. No pole midagi parata, aga prussakas ei ole armas loom ja ka suur karvane ämblik ei tundu eriti nunnu. Sisalik aga sai seegi kord Robi süles mõnuleda ja ka Ax sai selle triki ära teha.

Kui kõik loomad olid üle vaadatud, siis läksime Syoni lossi. Selles lossis elab juba 400 aastat üks ja sama perekond ja selle pea tema Kõrgeausus Hertsog Northumberland on nii kena, et on oma lossi avanud vaatajatele märtsist oktoobrini igal kolmapäeval, neljapäeval ja pühapäeval. Loss oli algselt (1415 a) ehitatud kloostriks. See maja meeldis väga Kuningas Henry VIII esimesele naisele Catherinele, kuna seal peeti häid jutlusi ja seal oli võrratu raamatukogu. Siis aga tulid segased ajad, mil toimus kuninga lahutus, mis põhjustas usulises mõttes paraja möllu. Selle tagajärjel (või tulemusel) määras Henry VIII ennast Inglise Kiriku kõrgeimaks juhatajaks. Richard Reynolds, kes oli nunnade pihiisa, ei suutnud aga sellega leppida, mille eest ta 1535 aastal julmalt hukati ja tema keha kloostri sissesõidutee äärde maeti. Hiljem pühitseti ta märtriks. 1539 aastal saatis Henry VIII kloostri laiali. Sellega aga lugu ei lõppenud! 1547 aastal, kui Kuningas Henry VIII suri, siis viidi tema sark teel Windsorisse, Syonisse ja see jäi sinna terveks ööks. Öösel aga oli kirstu kaas lahti hüpanud ja kui see õnnetus hommikul avastati, siis leiti, et koerad lakuvad kuninga maiseid jäänuseid. Seda võeti kui karistust kuningale selle eest, et ta oli kloostri pühadust teotanud.

Peale kloostri laiali saatmist sai hoonest kuninglik vara, see ehitati ümber elumajaks ja sinna asusid elama mitmed kuninglikud kõrgused teiste hulgas ka tulevane kuninganna Elizabeth I. Just selles majas tehti talle 1558 aastal ettepanek hakata kuningannaks, mille ta ka kohe vastu võttis. 1594 aastast alates on selles majas elanud perekond Northumberland.  

Nii, et sellise väga värvika minevikuga maja. Kuigi väljast see maja teab, mis vaatamisväärsus polegi (aga klooster ei peagi ju väga silmatorkav olema), siis seest on see küll väga uhke. See on muidugi palju väiksem, kui Windsor, aga kulda ja karda on seal vaat, et sama palju. Eriti meeldis meile raamatukogu. See oli meeletult pikk ruum, mille seinu ääristasid ilmatu vanad raamatud. Kõik oli väga stiilselt kujundatud. Muuseumitädile hakkasime me millegipärast väga meeldima ja ta tegi meile seal vaat, et privaat ekskursiooni. Kõikidesse ruumidesse sisse minna ei saanud, aga ukse pealt piiluda sai ikka. Päris eraruumidesse minna muidugi ei võinud, kuigi meil Robertiga õnnestus käia ühes wc-s, mis tegelikult külastajatele avatud pole. Robil tekkis mure ja muuseumitädi juhatas meid salaja sinna kempsu. Perekond Northumberlandil on tegelikult veel kaks lossi, üks kuskil Šotimaal, teine Inglismaal ja siis veel mõned väiksemad valdused siin-seal. Hetkel pididki nad olema oma Šotimaa residentsis. Muuseumitädi oli nii suures elevuses, et näitas meile peale kõige muu veel ka raamatut selle perekonna teisest lossist ja soovitas sinna minna, sest see pidi veel palju uhkem olema. Lossidest siin maal juba puudust ei tule. Kuna viimasel ajal on väga popiks saanud otsida kõigi tähelepanu pälvinud ettevõtmiste juures seost eestlaste või Eestiga, siis ei tule ka siinkohal pettuda! Uurides lossi üles pandud kloostri asutajate sugupuud, siis nägime, et kohe sugupuu eesotsas oli ka üks Tallinnast pärit isik. Nimi läks mul kahjuks meelest ära ja vaevalt, et see nüüd päris eestlane oli, aga no ikkagi, Tallinn oli kaardil! Uhke!

Uhke on ka lossi ümbritsev aed, kus on väga ilus talveaed ja armsad jalutusrajad, mis on ääristatud erivärviliste rododendronite, muude ilupõõsaste ja lilledega. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja lossi ja selle aeda hakati sulgema, siis me väga põhjalikult aeda uurida ei jõudnud. Ongi hea, siis jääb teiseks korraks ka midagi.

 

Agnes sai kõik oma eksamid tehtud! Hurraaa! Kui edukalt või edutult, see selgub ilmselt järgmisel arenguvestlusel. Hetkel naudivad nii Ax, kui ka Robi koolivaheaega. Kahjuks kestab see ainult ühe nädala, et siis kuni 22.juulini võiduka kooliaasta lõpuni vastu pidada!

 

Rõõmsavärviliste tervitustega!

 

4 comments:

Anonymous said...

Ma kujutan ette, et teie seltskond on iga turismi- ja huviväärsuse õnn ja rõõm. Oskate teiste tehtut nautida ja annate edasi. Nagu ütleb nõid Säde: iga tuluke teeb maailma grammikese paremaks ja õnnelikumaks. Mis muud, kui ootan järge. Tervitused Eva sõbralt.

Juc said...

Oi see Richmondi park on nagu Alice Imedemaal (muide, äsja lõpetasime selle lugemise). Vaatasin seda parki ükskord kaardilt - see on tõepoolest HIIGLASLIK. Ma arvan, et seal võiks terve nädala, mitte päeva, veeta.
Loss ka muidugi superäge. Mann läheks pöördesse!

Anne said...

Pargiskäik on ikka tõeline unistus. Vägev ja maru tublid, et te seda mitmeid kordi teete. Meie sõidame lastele loomade näitamiseks maale, teie Londonisse :).

Palu õnne Agnesele ja head vaheaega kõigile!

Anne ja co

Eva ja CO said...

Eva sõber - küll Sa oskad ikka ilusti öelda! Me oleme hea meelega tulukesed :) Ja nii armas, et juba järge ootad! Loodetavasti ei pea Sa pettuma :)
Palju tervitusi Sulle!

Juc - Richmondi park on tõepoolest hiiglaslik ja selle jalgsi läbimine võiks nädala jagu aega võtta küll. Rattaga saaks vast veidi kiiremini :) Alice Imedemaal on vahva raamat ja selle tegevust sinna parki ümber mõelda poleks tõesti üldse keeruline!
Oi, ma usun ka, et Mannile see loss meeldiks! Sättige oma külaskäik märtsi ja oktoobri vahele, siis saab Mann seal printsessi mängida :)

Anne ja co - ega me iga kord seda marssruuti-pidi ei sõida, aga nädalas korra-paar ikka. Endal on ka nii tore neid loomi vaadata. Naljakas tõesti, et teie lähete maale ja meie tuleme loomade vaatamiseks Londonisse :) Aga ma olen kindel, et maal vanaema-vanaisa juures on ikka palju toredam, kui Richmondi pargis.
Agnes on tõesti õnnelik, et eksamitega ühele poole sai ja palus teid heade soovide eest tänada.