Ahoi sõbrad!





Tervitused soojast ja päikselisest Londonist! Viimastel päevadel on väga ilusad ilmad olnud, reedel ja laupäeval oli ilm küll hirmus tuuline, aga selle eest ei sadanud midagi. Õigupoolest polegi meie siin viibimise ajal eriti vihma sadanud (on vedanud). Tänu suurele tuulele õnnestus Robil ja Axil endile nohu hankida, aga tänu küüslaugule kestis see vaid ühe päeva. Panin küüslauguküüned nende voodi peatsisse ööseks rippuma ja hommikuks oli nohu peaaegu olematu. Hea nipp!

Laupäeval käisime Richmondi pargis jalutamas. See on ilmatu suur (940 ha) park, kus pidid vabalt ringi hulkuma puna-ja kabehirvede karjad. Neid meil näha ei õnnestunud, küll aga nägime lehmi ja hobuseid, kes jalutavad rahulikult oma suurel heinamaal ringi ja ei lase ennast mööduvatest inimestest häirida. Sel päeval, kui meie parki külastasime, toimus Thamesil suur aerutamisvõistlus. Terve jõgi kihas võistlejatest - mõned paistsid võistlust väga tõsiselt võtvat, teised jälle olid rohkem pulli tulnud tegema. Pealtvaatajaid oli ka parajalt palju ja melu oli suur. Aeg-ajalt lasti suurtükist aupauke (me ise arvasime, et ilmselt sel puhul, kui tekkis uus liider) ja see tekitas suurt müra ja kõvasti tossu. Robert oli suures vaimustuses! Pealtvaatajad nautisid ilusat ilma, üles olid pandud grillitelgid ja loomulikult müüdi ka õlut, nii et täpselt nagu mõni Eesti vabaõhu üritus. Tänu aerutamisvõistlusele me väga sügavale pargi sisemusse ei tunginudki (ilmselt oli ka see põhjuseks, miks meil ei õnnestunud hirvi näha), nii et sinna saame veel uutele avastusretkedele minna. Meie praegusest elukohast on sinna 30 minuti jalutuskäigu tee, nii et mitte väga kaugel. Robert nautis väga seal ringi jooksmist ja seda, et keegi ei õiendanud, et "vaata ette, ära autoteele torma!" Robi pole ju tegelikult eriti harjunud linnatänaval ringi käima. Eestis olles sõitsime kogu aeg autoga, jalutasime kas kaubanduskeskuses või sõitsime (jälle autoga) spetsiaalselt jalutamise eesmärgil kas mere äärde, metsa, parki või kuhugi mujale, kus ei tule last pidevalt korrale kutsuda. Täitsa imelik mõelda kohe! Kuna meil praegu autot ei ole, siis kõnnime siin iga päev ikka mitmeid ja mitmeid kilomeetreid (figuurile tuleb see muidugi ainult kasuks ;) Minu jaoks on äärmiselt tüütu see, et ma pean iga päev poes käima ja toidukraami käe otsas koju tassima. Jube, kui raske on söök! Eriti, kui ostad veel mõned puuviljad ja paar pakki mahla ja piima. Tegelikult on meil plaanis hakata nädalavahetusteks autot rentima, et siis kuskil linnast väljas käia ja ühtlasi ka enamus vajaminev söögikraam nädalaks ette ära osta. Kalle leidis ühe väga laheda autorendifirma, millel on kogu Londoni peale umbes 1000 erinevat kohta, kus nad oma autosid pargivad. Autod seisavad lihtsalt kuskil tänaval. Sinul tuleb broneerida internetis endale kõige sobivama asukohaga sõiduk, sulle sobivaks ajaks. Siis saadetakse sulle pin-kood. Sina lähed auto juurde, mille juurest leiad väikese posti otsast tillukese musta karbi, millel on peal klaviatuur numbritega. Toksid sinna oma pin-koodi sisse, võtad karbist autovõtmed ja lähed sõitma. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tunnist. Bensiini võid kulutada 30 miili jagu (juurde ei pea ostma). Pärast viid auto jälle tagasi, paned võtmed karbikesse ja jalutad koju. Ideaalne! Kahju ainult, et hetkel me ei saa seda teenust veel kasutada. Asi on nimelt selles, et selleks, et me saaksime selle teenuse kasutajaks ennast registreerida, peab meil olema ette näidata kaks tasutud arvet oma elukohast. See on tõend, et me ikka tõepoolest sellel aadressil elame. Kuna me kolime oma uude koju alles septembri keskel, siis enne oktoobri lõppu meil kahjuks ei õnnestu ühtegi arvet kellelegi esitleda.

Täna käisime Kallega pangas endile arvet avamas. See oli omaette ooper! Ka pank oleks tegelikult soovinud näha mõnda tasutud arvet (samuti nagu see autorendifirma), aga õnneks tuli Kalle töökoht appi ja andis välja tõendi, et Kalle tõesti töötab seal ja et mina olen tema elukaaslane ja et me oleme täiesti usaldusväärsed kodanikud, kellele võib julgesti arvet avada. Meie mõtlesime Kallega sinisilmselt, et lähme nimetatud tõend näpus panka, näitame passid ette ja ongi korras, arve avatakse. Aga ei - kõigepealt täideti seal miljon tabelikest kõigi meie andmete kohta - kirja pandi andmed nii meie praeguse elukoha, endise elukoha, laste, töökoha ja ma ei mäleta mille kõige kohta veel. Ime veel, et veregruppi ei küsitud. See kõik võttis rohkem kui tund aega. Lõpuks öeldi rõõmusõnum, et pangakaardid saame reedel kätte, aga pin-koodid (üllatus-üllatus) saadetakse meile posti teel koju! Kas pole absurdne!? Pin-koodid peaksid jõudma laupäeval või esmaspäeval. Täitsa veider kohe! Aga no hea küll, igatahes oleme nüüd õnnelikud panga-arve omanikud :)

Agnese kooli kohta uudiseid ei ole. On enam-vähem kindel, et Ax läheb Kew Riverside Primary School´i. Helistasin täna, et kohtumine kokku leppida ja mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Imelik! Võib olla ehmatas neid võõramaine telefoninumber. Loodetavasti ei pea me selleks, et Ax kooli saaks minna, mingi tasutud gaasi-või elektriarvega kohale minema (kuigi arvestades inglaste asjaajamist, ma ei olekski vist eriti üllatunud, kui see tõesti nii oleks). Loodan, et homme saan siis koolis löögile.

Mõned tähelepanekud ka: siin propageeritakse väga oma kotiga poes käimist, s.t et sa ei osta iga kord uuesti kilekotti, kui poes käid vaid võtad isikliku koti kodunt kaasa, kui poodi lähed. Täna käisime poes ja müüja küsis, et mitmesse kilekotti me oma kraami ladusime. Meie olime segaduses, ütlesime et meil on oma kilekotid (mõtlesime, et müüja arvas, et olime poest need võtnud ja nende eest tasumata jätnud), aga asi ei olnudki selles. Müüja ütles, et me saame iga kodunt kaasavõetud kilekoti eest boonuspunkte ja sellepärast tal oligi vaja teada, mitmesse kotti oma kraami ladusime. Jube lahe minu meelest! Ikka präänikuga meelitatakse inimesi loodust hoidma. Teine asi, mis mind on üllatanud, on Thames. Ma ei kujutanud ette, et ühes jões võib olla nii suur tõus ja mõõn. Enne keskpäeva on sellest jõest järel vaid nire, samas kui õhtuti laiub see uhkelt oma kallastel. Ma ei olnud sellisest asjast üldse kuulnud. Kolmas tähelepanek on pubid, kuhu ei või alla 18 aastased oma jalga tõsta ei päeval ega öösel. Olin täitsa üllatunud, kui meid ühel päeval, kui tahtsime minna sinna natuke keha kinnitama, meid sealt viisakalt välja aeti, öeldes, et lapsed ei ole pubis lubatud. Pärast nägimegi silti, et alla 18 keelatud. Eestis ei kujutaks sellist asja ette.

Sellised uudised siis tänaseks! Kõike kaunist teile kõigile!