Leidsime endile kodu!

Tere kallid sõbrad!

Jõudsin lõpuks nii kaugele, et avasin meie blogi (mille ma suure suuga lubasin siia jõudes avada :) Oleme nüüd siis alates pühapäevast (30.augustist) Londoni elanikud. Hurraa! Lend läks hästi ja takso tõi meid ka kenasti kohale (õnneks on neil taksodes GPS seadmed). Asjade pakkimine oli paras peavalu ja vahetult enne ärasõitu selgus, et ülekilosid oli ikka oma 20! Viskasin siis viimasel minutil veel asju kohvritest välja, nii et lõpuks saime õige kaalu enam-vähem kätte.

Paar esimest nädalat elame korteris üsna Richmondi keskuse lähedal, aga see on ainult ajutine lahendus. Täna käisime korterite/majade otsimise tuuril. Seda korraldas üks firma, kes meile elamist aitab otsida. Kell 10 hommikul tuligi firma esindaja, Hr Rick, meile autoga vastu ja alustasime otsinguid. Kavas oli läbi käia kümme elamist. Kuna Rick oli eelvaliku oma maitse (ja meie ideaali kirjelduste järgi) juba teinud, siis kõik korterid, mida nägime, olid üsna kenad. Majad on siin muidugi vanad ja mõnes oli sees imelik lõhn või krigisesid põrandad või oli neil muu mitte väga värske välimus. Hirmus oli ka see, et enamuses korterites olid põrandad kaetud vaipkattega, kusjuures veel heleda vaipkattega. Esiteks kukub ju lastel (ja mis seal salata - ka endal ju) vahel midagi söögi ajal käest maha ja jube, mis pleki mõned asjad heledale vaibale võivad jätta ja teiseks koguvad vaibad hirmsalt tolmu ja kuna Agnes on meil tolmuallergik, siis selle pärast tundusid vaipkatted ka sobimatud. Kümnest korterist kaks olid kummalised -esimene neist asus ühe maja kolmandal korrusel. Trepp sinna oli äärmiselt kitsas ja järsk. Korteril oli omakorda kaks korrust. Esimesel asus suur tuba, 2 magamistuba ja köök, mis oli tibatilluke ja vannituba, mis oli veel väiksem, nii et Kalle vist ei oleks seal saanud püsti seistes isegi dushi all käia. Teisel korrusel asuvasse tuppa viis aga nii kitsas trepp, mis oli pigem nagu mingi redel, kusjuures veel keeruga. Väga hirmus! Ma ei kujuta ette, kuidas oleks sellest trepist iga päev toidukotte üles tassida. Paras trenn oleks see igatahes. Teine ekstreemsus oli üks viie magamistoaga korter. Korter iseenesest polnudki midagi väga hirmsat, lihtsalt maru palju tube kolmel korrusel - aga see asjade hulk, mis seal oli, see oli lihtsalt sõnul seletamatu. Inimesed elasid seal hetkel veel sees ja kogu see elamine nägi välja nagu üks suur prügihunnik. Ma olen näinud küll telekast saateid pereemadest, kes paluvad spetsialisti abi, et see õpetaks neid kodus korda looma, aga ma ei uskunud, et sellised ka tõepoolest olemas on. Arvasin hetkeks, et ehk on neil käsil kolimisprotsess, aga nii see ei olnud. Täitsa uskumatu!

Elamine, mille me endile lõpuks valisime, asub vaiksel kõrvaltänaval Richmondi ja Kew vahel, 5 minuti kaugusel Kew Gardenist (s.o 250 aasta vanune botaanikaaed). Maja (või meie mõistes siis ridaelamu) on kahekordne. Esimesel korrusel asub elutuba ja ilmatu suur köök, kust avaneb uks otse aeda. Aed on Londoni aedade kohta ikka väga suur. Elutoast avanevad ka uksed otse aias olevale terassile. Teisel korrusel on kaks suurt ja üks väike magamistuba ning vannituba koos wc-ga. Põrandad on puidust, mitte ei ole kaetud vaibaga. Valikul saidki vist otsustavaks suur ja mõnus köök, puitpõrandad ja suur aed. Nüüd läheb veel veidi aega, kuni seal kõik korda seatakse (sest hetkel on seal veel eelmine üüriline sees) ja 16.septembril peaksime võtmed kätte saama! Ma juba nii ootan! Meie ajutine elamine on ka täitsa tore (täna käis siin isegi koristaja), aga ikkagi natuke väike ja seetõttu ebamugav.

Agnese kooli osas hetkel veel uudiseid ei ole. Kuna nüüd on selge, kus me elama hakkame, siis on lootust, et homseks selgitatakse välja ka võimalikud koolivariandid. Kool algab siin muide erineval ajal - mõned lähevad kooli juba homme ja osad alles järgmisel esmaspäeval.